Kooli allüürnikud naudivad miljonivaadet

«Näed, siin üleval on mesi, mis nad korjanud on. Siin keskel, kus kärjel kaaned peal, see on haue. Praegu on seal vastsed sees ja varsti tulevad uued mesilased välja,» selgitab Tiiu Vellama. Taamal on kaheksanda klassi tüdrukud, kes hoolimata kaitserõivastusest taru liiga lähedalt uudistada veel ei julge. Foto: Kristo Kivisoo

Mis on ühist Väätsa koolil ja Tallinnas asuval politsei- ja piirivalveameti peamajal, aga mida pole näiteks Saaremaa gümnaasiumil, kuigi sealgi sellest «miskist» unistatakse, ja teadaolevalt ei saa sama asjaga tänase päeva seisuga uhkustada peale Väätsa kooli mitte ükski teine Eestis asuv haridusasutus?

Ühine nimetaja, mis toob kokku Väätsa kooli ja politseimaja, on ... mesilased. Kui ei teaks, siis ei oskaks kahtlustadagi, et koolimajas on peale õpilaste ruumi veel kahele tarutäiele mesilasperedele. Selguse huvides ja lastevanemate rahustuseks peab muidugi rõhutama, et mesitarud ei asu siseruumides ja kumbki seltskond teineteist ei sega. Lapsed õpivad koolitükke ikka klassides ning sumisevad allüürnikud toimetavad omas kohas – vana mõisahoone ja kooli uue juurdeehitise vahele jääva hooneosa katusel asuvates tarudes.

Kooli direktor Anneli Mand sõnab, et esiotsa mõlgutasid nad koolis küll mõtet, et see on hea koht, kus näiteks õuesõppetunde läbi viia. Ent üsna pea sai selgeks, et kahe hoone vahel tuulevaikses kohas läheb päikese käes hirmus palavaks ja palava käes kuumaks köetud peakesed ei võta grammigi infot vastu. Mesilased seevastu tunnevad end katusel väga hästi.