P, 5.02.2023
PILDID JA VIDEO ⟩ Sõjaaegset kahurit otsimas
Esimesed otsingud Foto: Kuido Saarpuu
Kuido Saarpuu
Sõjaaegset kahurit otsimas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
  • Põnev legend
  • Maaliline jõgi
  • Ootamatu leid

Sulps teeb köie otsa seotud magnet, kui veepinda puudutab. Hobiarheoloogist riigikogulane Kalle Grünthal sooritab kanuust üha uusi ja uusi viskeid. Kuniks ühel hetkel magnet enam jõest välja ei tule.

«Mehed, leidsin üles!» kuulutab rohelusse igati sobivat Eesti kaitseväe kirjadega T-särki kandev Grünthal võidukalt.

On septembri alguse korralik vananaistesuve ilm. Oleme kahe kanuu, ühe paadi ja kuue mehega Pärnu jõel. Sõitnud Säreverest veidi maad allavoolu ja nüüd näeme kõik oma silmaga, kuidas magnetiga «kalastamine» käib.

Olukord läheb pinevaks

Õhus on ootusärevust. On ju meie eesmärk leida üles kahur. Teise maailmasõja aegne punavägede kahur, mille olemasolust teab Grünhtal rääkida ennekõike lähedaste inimeste meenutuste, aga ka ajaloosse süüvimise, kunagistel sõjaradadel kondamise ja maakaartide uurimise järgi.

Grünthal sõuab kanuuga jõe teise serva, tõmbab magneti küljes oleva köie sirgeks ja laseb sukelduja Siim Rammol varustuse selga panna. Mask, lestad, raskusvöö ja õhuballoon – kõik läheb järjepanu sukelduja külge. Järgmisel hetkel on Rammo koos kogu varustusega juba Pärnu jõe põhjas.

Karjamaade vaheline pealtnäha tasane jõelõik on vee all sootuks teistsugune. «Sügavus kaks ja pool meetrit,» ütleb Rammo, kui on esimest korda veepinnale tõusnud. «Nähtavus olematu. Ma ei näinud oma kättki. Jõepõhi on niivõrd mudane.»

Kalle Grünthali keset jõge heidetud magneti juurest ei tule otsimise käigus midagi välja. Ei esimesel ega ka mitte mitmendal korral.

«Oleks siin kahur olnud, oleksin sellele ikka otsa komistanud,» ütleb Siim Rammo ja kaob jälle vee alla käsikaudu otsingualas jõepõhja läbi kompama.

Grünthaliga ühes kanuus on tema tegevust filmiva võttegrupi saatejuht Sander Punamäe.

«Sõuame veidi eemale,» annab Grünthal tagumise tüürimehena käsu.

Mehed võtavad aerud ja kaovad allavoolu pisikese jõekäänu taha. Peatavad seal paadi ja uurivad ümbrust.

«Ei, esialgne koht on ikka õige,» sõnab Grünthali ja nad sõuavad esialgsesse kohta tagasi, operaator ja helimees kaldalt nende igat liigutust ja lausekatket salvestamas.

Vahepeal omajagu aega jõemudas solberdanud Siim Rammo on jälle oma paadi juures. Kahurit ta veel leidnud ei ole, küll jäid jõepõhjas – vastaskalda pool on vesi voolu tõttu klaarim – talle silma suured paekivilahmakad.

Jäi magnet esialgsel viskamisel nende taha kinni või mitte, seda ei tea keegi öelda. Üht ebatavalist objekti Rammo küll silmab, aga see osutub lähemal uurimisel puutükiks.

Ootamatu leid ei anna selgust

Kalle Grünthal täpsustab otsitava kahuri võimalikke asukohti. Siis ronib ta järsust jõekaldast üles, kus on magnetit parem visata. Saatejuht jääb paati, helimees ja operaator püsivad hobiarheoloogi kõrval.

Sulps teeb köie otsa seotud magnet, kui see veepinda puudutab. Sulpsatusi on kosta siit ja sealt. Mida kõrgemaks ajab viskaja lennukaare, seda tugevama plärtsatusega magnet vette kukub. Tulemust aga ei ole.

«Tundub, et detektoristide jumal ei ole täna minu poolel,» ütleb seni enesekindlalt käitunud Grünthal murelikult. Põhjust retke edukaks kulgemiseks ju oli. On ju Grünthal varem leidnud nii kahurikuule kui ka muud sõjamoona: 29 lõhkekeha, kui retke aja seisuga arvestust pidada.

Nüüd on sukelduja kord meid kõiki üllatada: Siim Rammo tuleb pinnale ja teatab leiust. Jõe mudasemas osas sattus ta peale ühele vaadile. 200-liitrisele suurele tünnile, kui täpne olla. Lamab see pilkases pimeduses, poolenisti põhjamudas kinni.

«Kas vaat on sõjaaegne?» kostab küsimus.

Mehed teavad rääkida, et Saksa vaatidele olid kirjad peale pressitud, vitsad ümber ja ava külje peal.

Selge, Saksa tünn see ei ole, on ühine arvamus, sest ühtegi nimetatud omadust Rammo jõepõhjas asuvat metallvaati katsudes ei tuvastanud.

Samuti ei usuta, et see on punavägede kasutuses olnud vaat. Leidu uuesti uurima, veel vähem jõepõhjast lahti sikutama otsingumeeskond ei hakka. Lepime hüpoteesiga, et ju pärineb tünn nõukogude ajast ja on sattunud kuidagi jõeäärsetelt luhtadelt Pärnu jõe märga sügavikku.

Siim Rammo vabastab ennast sukeldumisvarustusest ja seab aerupaadi sõiduvalmis. Temaga ühes saavad prii sõidu allavoolu helimees ja operaator ühes mitmekümne tuhande euro väärtuses tehnikaga.

Selline hobi aitab puhata

Kolm meest ja kaks kanuud liiguvad mööda Pärnu jõge ja kinnikasvanud Prandi oja tagasi Särevere poole, kus meid võtab vastu oma kanuusid ootav Samliku matkamaja peremees Indrek Bachman.

«Legend kahurist jääb püsima,» hoiab kanuust jälle kuivale maale saanud Kalle Grünhtal retke lõppedes optimistlikumat nooti.

LEIUD

See oli suvel, mil Kalle Grünthal järjekordselt Türi kandi lahinguvälju uuris ning esimese 15 minutiga nõukogude kuulipilduja Maksimi padrunikasti leidis.

Grünthal sõnas, et padrunikast oli pärast aastakümneid maapõues olemist päris pude, nii et lõpuni ta seda uurima ei hakanud, küll nähtus juba pealmisest kihist, et see oli padrunitega presentlinte triiki täis. Grünthal pakkus, et padruneid võis olla sadu.

Leiust olulisemakski pidas Grünthal seda, et maapõu paljastas järjekordse sõjasaladuse, mis aitab huvilistel paremini mõista 1941. aasta sõjasuve sündmusi. «Minu hüpotees on see, et sakslased ründasid venelasi Laupa poolt ja kuulipildujameeskond põgenes rünnaku eest, lindikandja sai tabamuse ja kast jäi sealsamas mulla alla,» selgitas ta. «Leiukohast sadakond meetrit edasi oli puu, mille ümbrus oli paksult padrunikesti täis – just seal oli omal ajal töötanud kuulipilduja.»

Padrunikast tuli välja kümmekonna sentimeetri sügavuselt ning see jäigi Grünthalile tol päeval ainsaks leiuks. Küll on ta samast lahingupaigast varem leidnud käsigranaate. Aastal 2018 tegi Järva Teataja Kalle Grünthaliga kaasa retke kunagistele lahingutandritele. Ülemäära pikk see ei olnud, sest maapõu andis välja kaks miinipildujamiini. Edasi tegelesid leidudega Lääne päästekeskuse pommigrupi mehed.

Aasta varem olime Türi vallas Kirna külas ühest metsatukast välja kaevamas 1941. aasta sõjasuvel 15 punaarmee poolel hukkunud sõduri maiseid säilmeid.

Selline oli vähemalt plaan. Tegelikkuses saime ainult suuri kive liigutada. (JT)

Ja kuigi Grünhtal on otsingupäevas pettunud, siis kunagistel sõjaradadel müttamist ta jätta ei kavatse. «Kes on kalamees, kes jahimees, sellised otsingud on minu hobi. Need paigad on kohad, kus pea on muudest mõtetest tühi ja ma tõesti puhkan,» selgitab ta. «Kogu sellest tänapäeva maailma hullusest.»

Ja siis on Kalle Grünhtal juba läinud. Esmalt Säreverre, siis Türile, seejärel koos saatejuhiga helimeest ja operaatorit otsima ja lõppsõna ütlema.

Kui mõelda Pärnu jõe Särevere ja Laupa vahelise lõigule, tasasele veevoolule, karjamaadel mäletsevatele lehmadele ja kahurilegende asendavatele roostes tünnidele, siis hullumeelselt kiire on see muu maailm tõesti.

OTSINGUTE EEL

Kalle Grünthal, miks sellise otsinguoperatsiooni ette võtsite?

Teatavasti 81 aastat tagasi, 1941. aastal käisid Türi linna all väga kõvad lahingud. Sakslased pressisid peale ja punavägi kaitses, kusjuures rindejoont lahutas põhimõtteliselt seesama Pärnu jõgi.

Minu tädimees rääkis juba oma 40 aastat tagasi, et Pärnu jões on ühes kohas kahur vees. Hiljem kuulsin sama juttu praeguseks siitilmast lahkunud talumeeste suust. Räägiti, et jõest paistnud välja ka kahuritoru.

Võtsin selle info endale teadmiseks ja asusin legendi kontrollima. Otsinguid olen teinud viimased kaks ja pool aastal pisteliselt ja tänavu suvel õnnestus mul oletatav kahuri koht üles leida.

Nimelt avastasin magnetiga jõe põhjamudast palju rasket metalli ja seda kohas, kuhu maad mööda minek on väga keeruline. Käisin seda kohta kontrollimas nii jõekallastelt kui ka kanuuga. Viimasega oli ka edu.

Ütlesite, et ostsite endale veealuse kaamera ja nähtud pilt meenutas sõjaaegset kahurit?

Tõsi, kaamera pildilt nähtu meenutas mulle väiksema tankitõrjekahuri kilpi.

Kas see vastab tõele ja miks kahuritoru ning rattaid enam näha ei ole, selle kohta on mul oma legend.

Milline?

Tõenäoliselt hakkas kahur silma kalameestele ja info sellest jõudis tolleaegsete võimumeesteni ning kahur otsustati lihtsalt puruks lasta. See on minu hüpotees.

Kuidas kahur üldse jõepõhja sattus?

Rinne kulges ju piki Pärnu jõge ja nii Särevereni välja. Otsingukohas on üks vana jõesonn. Otse metsa ääres. Seega oletan, et venelased laadisid kahuri parvele ja üritasid üle jõe minna. Sakslane märkas seda, tõmbas tule peale ja nii kahur jõepõhja sattuski.

Mida sellest otsingust loodate?

Loodan, et saame teha vähemalt kindlaks, mis salapärane objekt jõepõhjas siis on. Uudishimu on suur.

Arvan siiski, et minu tädimees ei valetanud. Ta ei olnud sedamoodi mees.

Eks elu näitab!

Foto: Kuido Saarpuu

OTSINGUTE JÄREL

Kalle Grünthal, leidsime jõepõhjast kahuri asemel hoopis suure vaadi. Mis saab edasi?

Praegune otsing lõppes nagu lõppes. Edasi tuleb uus käitumismudel ja taktikad välja mõelda. Loomulikult on mul väike pettumus hinges, kuid annan endale aru, et Pärnu jõgi on juba selles Järvamaa lõigus päris lai ja sügav. Vähemalt sai selgeks, mis selles jõelõigus on ja miks magnet jõepõhja kinni jäi.

Hea asi on muidugi see, et legend kahurist püsib.

Märksõnad
Tagasi üles