Hiireviud rändavad

Hiireviu rappelennul. Foto: Ingmar Muusikus

Hiireviusid näeb praegu avatud maastikel iseäranis sageli. Peaaegu igal rohumaal, kõrrepõllul või raiesmikul võib mõnda viud kohata. Nad kas tiirlevad kõrgel taevas, hüüdes valjult oma nime «viää, viää» või passivad puuoksal, heinapallil või elektripostil.

Septembri lõpp on hiireviude rändeaeg. Eestis pesitsenud viud liiguvad Lõuna-Euroopa, osa ka edasi Aafrika poole, samal ajal saabuvad siia põhjapoolsed linnud. Sügise esimestel nädalatel on nii kohalikud kui ka põhjast tulnud viud siin korraga, sellest ka viimaste päevade silmatorkav viurohkus.

Nagu nimi reedab, on viu peatoit hiired: uruhiired, leethiired, karihiired, aga ka mügrid ja mutid. Kui närilisi napib, tulevad menüüsse värvulised või konnad. Kõrgel positsioonil ei passi lind niisama, vaid peab kannatlikult ja pikki tunde varitsusjahti. Pildile jäänud klassikalise pruuni sulestikuga täiskasvanud hiireviu (hiireviude sulestikud on erakordselt varieeruvad, esineb ka väga heledaid linde) teeb heinamaa kohal rappelendu, verest punaseks värvunud varbad reedavad, et viul on hiljuti hiirejahis õnne olnud.