Anna külla saabus ootamatult vaikus

• Pideva müraga võib isegi ära harjuda
• Uus tee kolis nüüd teiste annalaste kodude külje alla
• Tankla paneb uksed peagi kinni

Ööpäev pärast seda, kui liiklus Tallinna–Tartu maanteel uuele teelõigule suunati ja autod enam vanal maanteel ei sõida, valitseb Anna külas vaikus. Aastakümneid pole Eesti ühe suurima maantee ääres elanud inimesed kuulnud linnulaulu ega naabri koera haukumistki. Nüüd algas uus ajastu, kus tee ääres seistes võib kuulda isegi omaenda mõtteid.

Esimest korda elus sõidan mööda maanteed Tallinna poole nii, et tee ei viigi Annast läbi. Tean, et pean leidma õige teeotsa, kust maha pöörata. Enne paekivist Anna viadukti muutun ärevaks, sest seal peakski mahapööre olema. Õnneks pole seda leida raske, sest kollased viidad näitavad selgelt, kuhu pean suunduma, ning tee üles viaduktile on ääristatud nii, et eksida pole võimalik.

Siis väike parempööre ringteelt ja olen keset kiviklibust tee-ehitustandrit, sest ühenduste ehitamine uue ja vana maantee vahel veel käib. Aga läbi ma pääsen ja juba paistabki vana tuttav teelõik, mis on nende aastate jooksul pähe kulunud. Teadupoolest tuli Annas ju jalg gaasipedaalilt igal juhul maha võtta, sest seal asus Eesti teedel üks enim trahve teinud kiiruskaamera.

Jõuan korraks mõelda, et küllap pole see kaamera nii vähe sähvinud juba teab mis ajast, kui näen mööda sõites, et hall kapp on juba tühjaks veetud. Kirutud hall kapp, mis kiiruseületajatest pilte tegi, seisab nüüd tühjalt ja justkui mahajäetult tee ääres.

Anna vahel liikumas pole ühtki inimest. Aga miks peakski? On ju tööpäev ja enamik annalasi tööl Paides või kusagil mujal. Lapsedki alles Paides või Tarbjal koolis.

Anna kaupluse ja tankla juurde pöörates on parkla peaaegu tühi. Ainult kaks autot on seal koha sisse võtnud. Mõtlen, et üks on kindlasti müüja oma. Teise poole suundub kaupluse uksel vastu tulev noormees, kes lööb isukalt hambad kohevasse hamburgerisse. Pood on tühi.

Müüja Taivi Lohk askeldab leti ääres ja küsimusele, kas täna on täiesti teistmoodi tööpäev, vastab ta, et on jah. Inimesi käib tavalisest vähem. No ja see vaikus! See on midagi uut. Vahepeal silkab poodi üks põnn, kes otsib vilavate silmadega midagi head. Kommi või jäätist ilmselt.

Taivi on siiski heatujuline, nagu Anna poe müüjad alati on, ja ütleb, et nemad uksi sulgema kohe ei kiirusta. Küll aeg näitab, mis saab. «Kohalikud inimesed tahavad ju ka poes käia ja ehk leidub möödasõitjaidki, kes eelistavad nüüd rahulikuma liiklusega teel kulgeda,» ütleb ta.

Mõtlen endamisi, et seda poodi on ju viimastel aastatel mitu korda röövitud. Küll on tuldud läbi akna, küll läbi seina. Nüüd pole enam mõtet, rahasaak oleks kindlasti kasinam, sest päevakäibed ei küündi enam kaugeltki samale tasemele, mis need enne olid.

Suure üleeestilise maantee ja möödasõitjate lahkumine Annast on kahtlemata kohalikule ettevõtlusele suur põnts. Just teel olijate rahakottidest kauplus ja tankla põhiliselt ju elatusidki, sest küla inimesed teevad oma sisseostud enamasti seal, kust nad töölt tulevad. Ja isegi kui nad patriotismist kõik koduküla poes ja tanklas käiksid, poleks see piisav, et neid kohti elus hoida.

Vägisi tuleb silme ette autode multifilm, mille esimese osa sisu sarnaneb äravahetamiseni Anna looga. Kui multikas eksis Radikaribi linna ära võidusõiduauto Pikne McQueen, kes leidis sealt endale head sõbrad ja puhus sellele elu sisse, siis Anna puhul on vist asjatu loota, et Ott Tänak seal kaubanduskeskuse püsti paneks, mis kõik kiirteel sõitjad maha keerama meelitaks. Aga mine tea!

Sõidan kilomeetrikese Annast edasi. Seal elab minu vana hea kolleeg Tõnu Tramm, kes kohe pärast kolmapäevast maantee ümbersuunamist tegi Facebooki juubeldava postituse. Tõnu ütleb heatujuliselt, et sai kohe aru, kui kolmapäeva õhtupoolikul õue astus, et midagi on teisiti. «Ma kuulsin naabri koera haukumist, mis pole mu kõrvu kunagi varem kostnud. Ja kui linnud oleksid laulnud, küllap oleksin neidki kuulnud. Varem olnuks see üsna võimatu,» lausub ta.

Kuus aastat, mis Tõnu on olnud maantee kõrval vana talumaja omanik, on tema ja ta naise kõrvad pidanud kuulma lakkamatut müra ja suurte rekade möödasõidul õhu liikumisest tekkivat vibratsiooni. «Aga me teadsime, et see päev ükskord tuleb,» ütleb ta enesekindlalt. «Muidu poleks me seda maja ostnuki. Mul oli siseinfot, et maantee hakkab ikkagi mujalt minema, ning samal päeval, kui notaris pabereid vormistasime, tuligi uudis, et tee-ehitus Võõbu ja Mäo vahel on saanud heakskiidu ja rahastuse ning trass kulgeb senisest teest kaugemalt.»

Tõnu sõnab, et nad harjusid selle müraga ära. «Kui see on lakkamatult su elu osa, siis ühel hetkel ei pane enam tähelegi. Nii palju oli küll, et kui väljas tööd tegime, siis kandsime raadiot endaga kaasas, sest muusikat ja juttu kuulata oli ikkagi meeldivam kui pidevat vuhinat,» meenutab ta.

Tõnu lisab, et kõige hullemad ajad, kus autode vool oli lakkamatu, olid reede õhtud ja pühapäeva pärastlõunad.

Tüütu oli Tõnu ütlust mööda seegi, et Sõmeru teeotsalt või otse koduhoovist maanteele keerata oli mõnikord ilmvõimatu. «Olen veerand tundi ka oodanud, enne kui liikuma saan,» lausub ta. «Kui parasjagu tööle kiire on, ei ole see kuigi tore.»

Suvel lasi Tõnul ehitusmaterjalid veidi eemal elava naabrimehe juurde maha tõsta, sest oma hoovil polnud ruumi. Kui ta neid sealt ära vedama hakkas, osutus ettevõtmine kolgata teeks. Ehkki Tallinna–Tartu maanteel kulunuks koju jõudmiseks mõnisada meetrit, pidi ta seda tegema kusagilt kaugelt kruusateid pidi, sest järelkäruga maanteele vasakpööret teha, siis seisma jääda ja üle vastassuuna oma koju keerata oli aeganõudev ja ausalt öeldes ka eluohtlik ettevõtmine.

Igal juhul on Tõnu rõõmus ja rahul ning ehitab nüüd maakodu edasi suure rõõmuga. Tema idüll vaiksest kohakesest, kus kunagi pensionipõlve veeta, saabki teoks.

Jätan Tõnu vaikusega harjuma ja lähen poe juurde tagasi. Enda üllatuseks näen tanklas seismas kolme autot. Mõtlen, et ehk on midagi juhtunud, ja astun uksest sisse. Poes tervitab mind naerusuiselt vana hea tuttav Allan Kanne, kes hurjutab, mis ma kirjutan ilusaid lugusid uuest ja otsemast teest ning Anna saabunud vaikusest. Tema elab samuti Annas, aga talle kolis tee nüüd sõna otseses mõttes maja taha. Vot sulle siis! Vanasõna peab paika: ühe õnn on teise õnnetus.

Kui tõsiselt rääkida, siis ütleb Allan, et kuigi uus, neljarealine tee kolis peaaegu nende õuele, on ta esiotsa äraootaval seisukohal. «Lähen loen need lepingud nüüd veel hoolega läbi. Aga nii palju kui ma aru sain, on tee-ehitajad kohustatud müratõkke ette ehitama, kui lärm mind ikka väga häirib,» lausub ta.

Nende nõudmistega Allan esialgu ei kiirusta. «Jah, praegu on harjumatu ja mürarikas küll. Hetkel on liiklus ju 1+1 teel piiratud kiirusega, mis tekitab autodest lakkamatu rea. Olen kuulnud, et kui liiklus läheb neljale reale, pidi müra veidi hajuma ning siis ei karga see enam nii teravalt kõrva,» selgitab ta.

Müratõkke suhtes on Allan pigem skeptiline, sest mida siis on ilusam koduaknast vaadata: sirget seina või teisel pool teed kasvavat ilusat metsa. «Ma tahaks ikka metsa näha, mitte mingit tara. Pakuti ka muldvalli ehitust, aga kes seda siis hooldanud ja niitnud oleks. Kas mingi rohtunud küngas oleks siis ilusam?» arutleb ta.

Igal juhul on Allan võtnud nõuks uue maanteega harjuda ja rahu sobitada. Eks paistab, kuidas see tal õnnestub.

Anna tankla tagatoast tuleb vaikselt meie juttu kuulama tankla peremees Raivo Schilf. Küsimusele, mida tema nüüd teeb, vastab ta kindlalt, et paneb tankla kinni. «Mul pole mõtet seda enam pidada,» sõnab ta.

Järgmisest nädalast pakivad nad kaubad kokku ja saadavad mahutitesse alles jäänud kütuse ära. «Oleme Eestis üks vanemaid ja Järvamaal kindlasti kõige vanem tankla ja nüüd siis läheb nii,» ütleb Raivo veidi kurvalt.

Tuleva aasta aprillis olnuks tanklal põhjust tähistada 30. tegevusaastat, aga talve nad üle ei elaks ja kevadeni välja ei veaks.

Raivot paneb imestama, et nüüd pole Tallinnast Tartu poole välja sõites maantee ääres enne Paia risti ühtegi tee äärde jäävat tanklat. «Ma ei usu, et keegi hakkaks teelt maha keerutama ja kuhugi küla vahele tankima sõitma. Seda juba ei juhtu. Isegi Mäos on tanklasse ja tagasi maanteele jõudmine totaka liiklussõlme tõttu paras katsumus ning seda ette võtma sunnib liiklejaid vaid tühi kõht, väljakannatamatu pissihäda või firma antud Circle K kütusekaart,» selgitab ta. Ja tal on tuline õigus.

Lepime Raivoga kokku, et saame enne tankla viimset päeva veel kokku ja teeme ühe tagasivaatava loo. Vaikus on küll tore, aga hing on kuidagi kurb.

Keeran autonina Paide poole tagasi. Anna bussipeatuses istub üks inimene ja ootab bussi. Issand, nüüd ei sõida ju kaugliini bussid ka enam Annast läbi! Kuigi ma pole kindel, kui paljud neist üldse seal peatusid, aga mõni ehk ikka. Nüüd saavad kohalikud Paide poole sõiduks loota üksnes kohalikule bussiliiklusele. Kuidas nad Tallinna pääsevad, pole mul aimugi.

Teel tagasi Paidesse suudan veel valmimata teel ära eksida, sest viidamajandus pole korras ja ma ei jõuagi viaduktini, vaid uuele suurele maanteele, kuid sellesse ossa, mis pole liikluseks avatud. Samas tee on ju valmis ja sõidetav. Nii kulgengi vaikselt 1+1 sõidusuuna kõrval vastassuunas ja tajun, kuidas maanteel ridamisi sõitvad juhid mind hämmeldunult vaatavad. Kangesti naljaks on ja tunnen end kohtlase mister Beanina, kuid tagasi keerama ma ka ei hakka.

Et sõiduridade vahelisi piirdeid pole veel paigaldatud, saaksin küll õigele teele põigata, kuid lakkamatu autovool teeb selle manöövri eluohtlikuks. Viimaks jõuan teeosani, kus piirdeid parasjagu paigaldatakse, ja saan aru, et see on mu viimane võimalus. Õnneks taban ära väikese liikluspausi ja olengi õigel teel. Loodetavasti leian järgmisel korral Annasse minnes õige tagasitee ikka üles. Aga millal ma Annasse jälle sattuma peaksin, ei oska küll välja mõelda. Maantee mind sinna ju enam ei vii.