Robin treenib järjepidevalt kord või paar nädalas. Varem tegi ta seda valdavalt Paides või Väätsal, kuid sellest sügisest on ta Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane ning seal on kooli keldris petanki mängimiseks suurepärased võimalused, sest kooli kehalise kasvatuse õpetaja on üks ala suuri entusiaste.
Põhjus, miks Robin omal ajal üldse petanki mängima jäi, oli alaga kaasas käiv põnevus.
«Tegelikult ei visata kuule umbes hea õnne peale, vaid kindla strateegiaga. See on mäng, mille juures peab palju mõistust kasutama ja mitu käiku ette mõtlema. Natuke isegi nagu male,» selgitas ta.
Petanki juures on oluline ka psühholoogia, sest tuleb suuta vastast tasakaalust välja viia ning osata tema taktikat ja mängurütmi lõhkuda. See kõik teebki ala Robini meelest kaasahaaravaks.
Nii nagu male ja kabe, nõuab ka petank teatavat füüsilist ettevalmistust. «Mängud võivad kesta mitu tundi ja võistluspäevad on suisa kümmekond tundi või enamgi pikad. See tähendab, et tuleb palju jalgel seista. Et seda jaksata, on üldfüüsiline vorm vägagi oluline,» selgitas Robin.
Samuti ei lähe ükski petankimängija võistlema külmalt. Kerged käte-jalgade venitusharjutused ning käte ja randmete soojendus on siiski vajalikud.
Võistlemiseks kasutab Robin isiklikke kuule. «Nii teevad kõik professionaalsed petankimängijad,» lausus ta. «Kuulid erinevad kaalu ja diameetri poolest. Mängija peab leidma oma käele sobiva komplekti. Proffide komplektid on harrastajate omadest sootuks erinevad, sest seal peab olema kolm ühesuguse soonega kuuli.»
Nii ongi, et võistlema sõidab iga mängija oma kohvrikesega, mille sisu on sportlasele hindamatu väärtusega. Kui kohver kaduma läheb, on seda asendada keeruline ja võistlus võib olla rikutud.
Tagantjärele on Robin Randrüüdil hea meel, et petank tema ellu tuli, sest see avas palju uusi võimalusi. Kuna põlvevalu on peaaegu kadunud, tegeleb Robin väikestviisi ka teiste spordialadega, kas koolis või omast vabast ajast. Seda kõike pigem eesmärgiga keha tugevana hoida, et jõuaks kuule lennutada sinna, kuhu vaja.