Täpselt lendavad raudkuulid toovad noorele mängumehele au ja kuulsust

Anne Põder
, ajakirjanik
Copy
Vaatamata sellele, et Robin Randrüüt on petankiga sinasõprust pidanud vaid poolteist aastat, on ta jõudnud selle ajaga võita mitu olulist tiitlit ja karikat.
Vaatamata sellele, et Robin Randrüüt on petankiga sinasõprust pidanud vaid poolteist aastat, on ta jõudnud selle ajaga võita mitu olulist tiitlit ja karikat. Foto: Erakogu
  • Täpne käsi viis kiirelt tippu
  • Sportlik taust tuleb igal alal kasuks
  • Petank on taktikaline mäng

Kui mõtlete, et petank on niisama ajaviiteks tore raudkuulide loopimise mäng, siis Paide noormees Robin Randrüüt vaidleb teile tuliselt vastu. Eks paljugi sõltu eesmärkidest, kuid petank on sama palju spordiala nagu male või kettagolf või kuulitõuge. Ega muidu esindanuks ta eelmisel nädalal Eestit Palma de Mallorcal peetud Euroopa juunioride triode meistrivõistlustel petankis.

Koha koondisse lunastas Robin Randrüüt (16) suurepäraste tulemustega Eesti tiitlivõistlustel ja rahvusvahelistel turniiridel. Kõrgel tasemel debüütvõistluseks ei pannud Robin endale pingeid peale. «Minu kaasmängijad Kevin Sten Liik ja Ott Karl Kopel on rohkem kogenenud ja varem suurtel võistlustel käinud, mina püüan kiiresti sisse elada ja lihtsalt anda endast parima,» selgitas ta.

Robin oli kolmest noormehest ka see, kes esindas Mallorcal Eestit tulistamisvõistlusel. «Tegemist on võistlustel kavas oleva eraldi harjutusega, kus sai osaleda igast riigist vaid üks mängija,» täpsustas ta.

Selle, kes Eestit esindab, selgitasid noormehed välja juba kodus, võtsid omavahel mõõtu ja Robinit saatis edu. Nii langeski liisk tema kasuks.

Eesti juunioride petankitrio (vasakult) Robin Randrüüt, Ott Karl Kopel ja Kevin Sten Liik püüavad Euroopa parimatega võisteldes endast parima anda. Neid toetab ja juhendab võistlustel Enn Lehtpuu (paremal).
Eesti juunioride petankitrio (vasakult) Robin Randrüüt, Ott Karl Kopel ja Kevin Sten Liik püüavad Euroopa parimatega võisteldes endast parima anda. Neid toetab ja juhendab võistlustel Enn Lehtpuu (paremal). Foto: Erakogu

Neljapäeval olnud eelvõistlusel jõudis Robin küll veerand­finaali, kuid pidi seal alla vanduma eriti täpse käega sakslasele Justin Neule ning jäi jagama viiendat kuni kaheksandat kohta. Kahju, et Neu sattus Robinile veerandfinaali vastaseks, sest just tema krooniti kuulide tulistamise harjutuses Euroopa meistriks.

Hea algus meeskonnavõistluseks oli Robinil siiski selle mõõduvõtuga tehtud ja käsi omal moel soojaks visatud.

Veel enne, kui Eesti juunioride trio soojale maale sõitis, pidasid nad kodus treeningvõistlust Soome juunioridega.

Robin märkis, et põhjanaabrite tase on küll kõrgem, aga mitte nii palju, et neid poleks võimalik võita. «Nad mängivad taktikaliselt hoopis teisiti ja see ajas veidi segadusse,» sõnas ta.

Samad Soome noored olid ka Mallorcal. Euroopa juunioride meistrivõistlustel oli esindatud 20 riiki. «Läksime võistlema eesmärgiga nautida ja mitte minna pingesse,» ütles Robin. «Meil oli kaasas palju toetajaid ja kaasaelajaid ning see andis võistlemiseks hea tunde.»

Võistkondlikult mängis Eesti trio viis vooru Šveitsi süsteemis, kus nende vastasteks olid Saksamaa, Ungari, Poola, Monaco ja Tšehhi. Eesti poistel õnnestus võita Saksamaad 13:12, Poolat 13:9 ja Ungarit 13:7. Kaotus tuli vastu võtta Monacolt 11:13 ja Tšehhilt 2:13.

Selliste mängude pagasiga läksid eestlased seitsmenda kohaga veerandfinaali ja said seal endale vastaseks teisel kohal olnud Hispaania. Kahjuks tuli vastu võtta 0:13 kaotus ja jääda jagama viiendat kuni kaheksandat kohta.

Elu esimese suurvõistluse kohta polnudki see Robini meelest halb tulemus. Kogemusi kogunes kuhjaga ja järgmisel korral tunneb ta ennast juba kindlasti tugevamalt.

Seda, et teda saadab edu just sellisel alal nagu petank, poleks Robin osanud lapsepõlves küll arvata. Ta on mänginud jalg­palli, korvpalli, võrkpalli ja malet. Hea sportlane on ta igal alal, kuid Euroopa tasemel võistlusele viis teda hoopis petank.

Veel enne, kui Robin kuulide loopimise avastas, mängis ta korvpalli. «Siis hakkasid põlved valutama ning palju liikuvust ja äkilisi pidurdamisi nõudva ala harrastamine muutus keeruliseks,» lausus ta.

Sporti tegema harjunud Robin ei mallanud aga niisama kodus passida ja otsustas 2021. aasta jaanuaris minna esimest korda ema Veroonika Saarega Väätsale petankitreeningule kaasa. Endalegi üllatuseks avastas ta, et nii nagu korvpllis, on tal ka raudkuule loopides hea tunnetus ja viskekäsi.

Veroonika Saar märkis, et nii mõnigi staažikas mängumees vaatas Robinit pika pilguga ja ütles, et sellest poisis võib asja saada. «Nii tuli ta minuga trenni kaasa ka Harkusse ja seal vaatasid teda sama imestunult Eesti ühed parimad mängijad. Kui nad kuulsid, et Robin on petanki mänginud vaid kolm nädalat, ei uskunud nad oma kõrvu. Pigem arvasid, et kolm aastat,» selgitas Saar.

Et noori jõuab petanki juurde suhteliselt harva, võttis kogukond Robini hästi vastu. Talle anti ohtralt võimalusi ennast proovile panna ning julgustavaid näpunäiteid tuli igast nurgast. Juba sama aasta mais säras ta koos väätsalase Ain Tammega rahvusvahelistel võistlustel, saades paarismängus kolmanda koha. Nüüd on tal ette näidata ka Eesti paarismängu meistritiitel ja üksikmängu neljas koht. «Hiljuti tunnistati ta Balti meistrivõistlustel ka kolme riigi parimaks juunioriks,» lisas Veroonika Saar.

Seega mängis Robin end poolteise aastaga Eesti petanki paremikku. Robin sõnas, et esimestel suurvõistlustel ta end veel kuigi kindlalt ei tundnud. «Enesekindlus tuli poole aasta möödudes ja seetõttu, et tegin pühendunult trenni,» sõnas ta.

Robin Randrüüt tunneb end raudkuule visates enesekindlalt.
Robin Randrüüt tunneb end raudkuule visates enesekindlalt. Foto: Erakogu

Treenimiseta Robini hinnangul meistriks ei saa, sest vise peab käe sees olema ja tunnetus paigas.

Treeninud on Robin ennast ise. «Sel alal pole otseselt treenereid. Kui, siis vaid kõrgel tasemel professionalidel,» märkis ta ja lisas, et tema on õpetussõnu kuulda võtnud endast kogenenumatelt mängijatelt ja püüdnud aru saada, mida teeb halvasti ja mida hästi.

Robin treenib järjepidevalt kord või paar nädalas. Varem tegi ta seda valdavalt Paides või Väätsal, kuid sellest sügisest on ta Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane ning seal on kooli keldris petanki mängimiseks suurepärased võimalused, sest kooli kehalise kasvatuse õpetaja on üks ala suuri entusiaste.

Põhjus, miks Robin omal ajal üldse petanki mängima jäi, oli alaga kaasas käiv põnevus.

«Tegelikult ei visata kuule umbes hea õnne peale, vaid kindla strateegiaga. See on mäng, mille juures peab palju mõistust kasutama ja mitu käiku ette mõtlema. Natuke isegi nagu male,» selgitas ta.

Petanki juures on oluline ka psühholoogia, sest tuleb suuta vastast tasakaalust välja viia ning osata tema taktikat ja mängurütmi lõhkuda. See kõik teebki ala Robini meelest kaasahaaravaks.

Nii nagu male ja kabe, nõuab ka petank teatavat füüsilist ettevalmistust. «Mängud võivad kesta mitu tundi ja võistluspäevad on suisa kümmekond tundi või enamgi pikad. See tähendab, et tuleb palju jalgel seista. Et seda jaksata, on üldfüüsiline vorm vägagi oluline,» selgitas Robin.

Samuti ei lähe ükski petankimängija võistlema külmalt. Kerged käte-jalgade venitusharjutused ning käte ja randmete soojendus on siiski vajalikud.

Võistlemiseks kasutab Robin isiklikke kuule. «Nii teevad kõik professionaalsed petankimängijad,» lausus ta. «Kuulid erinevad kaalu ja diameetri poolest. Mängija peab leidma oma käele sobiva komplekti. Proffide komplektid on harrastajate omadest sootuks erinevad, sest seal peab olema kolm ühesuguse soonega kuuli.»

Nii ongi, et võistlema sõidab iga mängija oma kohvrikesega, mille sisu on sportlasele hindamatu väärtusega. Kui kohver kaduma läheb, on seda asendada keeruline ja võistlus võib olla rikutud.

Tagantjärele on Robin Randrüüdil hea meel, et petank tema ellu tuli, sest see avas palju uusi võimalusi. Kuna põlvevalu on peaaegu kadunud, tegeleb Robin väikestviisi ka teiste spordialadega, kas koolis või omast vabast ajast. Seda kõike pigem eesmärgiga keha tugevana hoida, et jõuaks kuule lennutada sinna, kuhu vaja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles