Me peame rääkima perest ja elukindlustusest

Tervisega seotud riskide kindlustamiseks on elukindlustus, kriitiliste haiguste kindlustus, õnnetusjuhtumikindlustus ja ka vabatahtlik ravikindlustus lisaks riiklikule ravikindlustusele. Foto: Shutter

Eestlastele ei meeldi rääkida tervisest. See on teema, mis on sügavalt isiklik ning vahel ka kerget ärevust tekitav. Oleme justkui harjunud, et oma raskuste välja näitamine ja abi palumine on nõrkuse ja enesekindluse puudumise märgid, mistõttu tuleks neid varjata.

See, et tähtsatel teemadel peatutakse liiga harva, toob endaga kaasa muresid ja probleeme, mida oleks võimalik ära hoida. Ja ometi ei planeeri enamik meist, selleks mis saab siis, kui halvim peaks juhtuma. Probleemid nagu töökoha kaotamine, haigused ja surm on meie ühiskonnas kahjuks endiselt tabud ja see mõjutab otseselt ka meie lapsi. See, kuidas me oma tervise, elu ja eneseteostusega seotud küsimusi lahendame, on eeskujuks järeltulevatele põlvedele.

Me kõik peame loomulikuks kindlustada oma autot, oma kodu, kasvõi oma telefoni. See annab kindlustunde, et kui midagi halba peaks juhtuma, siis oleme selleks valmis. Samas ei mõtle paljud eestlased sama tõsiselt võimalusele kindlustada oma elu. Swedbanki riskikindlustuse valdkonnajuht Eleriin Reinmann märgib, et tähtsatel otsustel mängib suurimat rolli pere: „Perekonna loomine muudab seda, kuidas me vaatame oma elu ja kuidas väärtustame enda lähedasi. Ja mis tähtsam, peresiseselt keerulistel teemadel, näiteks tervisest ja rahaasjatest rääkimine on iga vanema kohustus.“

Swedbanki andmed näitavad samuti, et elukindlustuse sõlmivad tõenäolisemalt inimesed, kes on saanud vanemateks või võtnud suure rahalise kohustuse, näiteks kodulaenu. Elukindlustuse keskmine klient on 34-aastane mees, kelle nimi on Aleksandr. Ta elab Tallinnas, räägib igapäevaselt eesti keeles ja maksab iga kuu elukindlustuse eest keskmiselt 13 eurot. 13 eurot, mis annavad kindluse, et kui peaks juhtuma kõige halvem, siis tema ja ta pere on selleks valmis.

Elukindlustuse sõlmimine on võimalik ka palju varem või sootuks hiljem. Andmetest tuleb välja, et kõige noorem elukindluste kasuks otsustanud klient on vaid 18 aastat vana ning kõige pikaajalisem elukindlustuse klient on olnud olnud meiega tervelt 20 aastat. Kõige väiksem summa, millele elu saab kindlustada, on 15 000 eurot, kõige suurem kliendi poolt valitud kindlustussumma on aga miljon eurot. See näitlikustab, et elukindlustuse sõlmimiseks pole vaja kindlat tausta või põhjust. Ainus ühisosa, mis elu kindlustanud inimestel on, on kindlus, et nad on otsustanud valmistuda ka halvimaks.

Elukindlustuse puhul soovitab Reinmann võtta arvesse sobiliku kindlustussumma määramisel enda kõikide finantskohustuste jääki ja vähemalt kahe aasta sissetuleku suurust. Kui peaks juhtuma peale kindlustuslepingu sõlmimist, et kindlustatu pole üle aasta enam töövõimeline, siis ka sellisel juhul on elukindlustus abiks. „Sissetuleku kadumisel ei pruugi perekond olla võimeline laenukohustusi täitma, kuid elukindlustus võib katta kodulaenu jäägi. Nii annab elukindlustus ka ülejäänud pereliikmetele kindlustunde,” selgitab ta. „Lisaks aitab elukindlustus peamise pere ülalpidaja surma korral katta ka igapäevaseid kulutusi nagu näiteks lastega seotud kulud või jooksvad majapidamiseks mõeldud kulud.“

Elukindlustusel on ka juriidilised eelised. Hoiusest raha kättesaamiseks peab läbima kõigepealt pärimisprotsessi, kuid elukindlustuse kättesaamiseks see vajalik ei ole. Kontole kogutud raha pärimine võib venida pikaks, kuid elukindlustuse saab kätte kiiresti, hiljemalt 30 päeva jooksul, mil kõik juhtumiga seotud dokumendid on meieni jõudnud. See annab perele võimaluse kergemini igapäevaste kulutustega toime tulla. Lisaks on võimalus võtta elukindlustusele juurde traumakaitse, mis juhul saab hüvitist ka trauma (näiteks luumurru) korral.