Pere asus põlenud maja lammutama

Veel laupäevalgi astusid Hermani külast Eglis Pihlaku põlenud maja juurest läbi pere tuttavad, kes avaldasid igakülgset toetust. Pihlaku ema Eve Tõnisson (punases jopes) soovib kogu südamest, et poja pere saaks ühel heal päeval oma koju tagasi kolida. Foto: Anne Põder

«See pidi olema saatuse sõrm, mis hoidis ära hullema,» ütles Eve Tõnisson, kui laupäeval lükati Hermani külas kokku tema lapsepõlvekodu põlenud riismeid. «Kui kuulsime, et tuli võis saepuru sees hõõguda pikemalt, saime aru, milline vedamine oli, et leekide lahvatades kedagi kodus polnud. Jah, pere kaks kassi küll hukkusid, aga kui oleks olnud lapselapsed kodus või oleks see kõik juhtunud öösel poja pere magamise ajal, võinuks tagajärjed olla õõvastavad,» arutles ta.

Veel paar nädalat hiljemgi on Tõnissonil raske põlenud maja varemeid vaadata ilma, et pisarad ei voola. «Olen siin majas üles kasvanud ja suure osa oma elust elanud,» sõnas ta ning lisas, et kutsus kolm ja pool aastat tagasi poja koos perege sinna elama. «Minul üksiku naisterahvana polnud jõudu maja üles kõpitseda, pojal oli rohkem pealehakkamist ja võimalusi ning lastelastel oli viimaks hea koht, kus ringi joosta.»

Just see, et lastel on maal hea elada ja talukoht asub nii heas kohas, on ka põhjus, miks pere tahab tingimata samasse kohta uue maja ehitada. «Vanarahvas ütleb, et täpselt sama koha peale ei tohi põlenud maja asemele uut ehitada. Peab kasvõi meetri jagu nihkes olema,» märkis Tõnisson.