Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Perelepitaja aitab mõistlikult lahku minna

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Naine ja mees ei pruugi lahutuse korral kahekesi vara ja laste jagamisega hakkama saada. Igaüks nõuab oma ja kumbki osapool ei ole rahul. Järgmisest aastast soovib riik koos omavalitsustega pakkuda lahutajatele tasuta perelepitusteenust. See tähendab, et naine ja mees otsivad lahendusvariante koos neutraalse vahendajaga. | FOTO: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Uus sotsiaalteenus perelepitus annab lahutajatele võimaluse lahendada kohtus käimata vaidluspunktid ja sõlmida ühine hea tahte leping, millega mõlemad jääksid rahule.

Keerukama lahutuse puhul võib juhtuda, et mees võtab advokaadi ja naine võtab advokaadi. Kohtus peavad nad maha tõelise lahingu, millest väljub võitjana üks pool, aga teisel jääb okas hinge kauaks, kui mitte igaveseks.
Enamasti ei jää kumbki pool kohtuotsusega täielikult rahule. Kogu selle võitlustandri keskel peavad üles kasvama lapsed.
Türi gümnaasiumi sotsiaalpedagoogi Helmut Bachmani ütlust mööda aitaks perelepitaja juures lahutusküsimuste lahendamine seda rasket teed vältida.
Lepitaja esindab arutelul last
Bachman on üks kahest järvalasest, kes valiti maakonnast osalema riigi rahastatud perelepitajate koolitusel, mis algas sügisel.
Paari kuu pärast on õppuritel tunnistused käes ja nad võivad hakata paaride muresid murdma. Eeldatavasti tuleval aastal jõustuv sotsiaalhoolekandeseadus paneb omavalitsustele kohustuse tagada inimestele tasuta perelepituse võimalus.
Bachman selgitas, et üks eesmärk on vähendada lahutusega seotud kohtuvaidlusi. Lepitaja juures saavad mees ja naine arutada, kuidas korraldada lastega suhtlemist ja külastuskordi, kuidas maksta elatusraha, otsustada ühise kodu ja kinnisvaraga seotud asju.
Kui läheb hästi ja inimesed jõuavad kokkuleppele, lõpeb arutelu ühise hea tahte leppe allkirjastamisega. Bachman lausus, et leppesse pannakse kirja kõik, mis on oluline. «Sellega jäävad mõlemad osapooled rahule, sest mõlemad on teinud kompromisse ja järeleandmisi,» ütles ta.
Siiski ei pea kohe sõlmima lepingu tähtajatult, vaid naine ja mees võivad kokku leppida, et esialgu proovivad nad aasta seatud reeglite järgi elada.
Bachman rõhutas, et seda ei maksa karta, et lepitaja hakkab üht osapoolt hukka mõistma või valib endale poole.
Kui mees või naine kardab, et lepitaja sugu võib hakata rolli mängima, on Bachmani ütlust mööda alati võimalus võtta kaaslepitaja, seega istuks ühe laua taha neli inimest. «Lepituse juures on tähtis, et ei arutata minevikku, ei pesta musta pesu, vaid ollakse olevikus ja keskendutakse tulevikule,» lausus ta.
Samuti ei hakka lepitaja lahutajatele ette kirjutama lahendusi, vaid suunab paari neile sobivaid võimalusi leidma.
Lisaks sellele, et rahulikum lahutus teeb mehele ja naisele asja kergemaks, on sellest ehk veelgi olulisem, et nende ühised lapsed kannatavad vähem.
Bachman ütles, et lepitajana ongi tema laua taga nagu lapse esindaja, vaatab tehtavat tema seisukohast ja üritab selgeks saada, kelle juures tal oleks hea olla.
Kurb on Bachmani meelest, kui inimesed lahutavad inetult ja siis hakkavad last kättemaksuks ära kasutama. Näiteks ütleb isa või ema, et teise vanemaga ei tohi suhelda. Siis kannatabki laps.
Bachman lausus, et ta näeb praegugi palju nii-öelda katkiseid lapsi, kelle ema ja isa on lahus ja kraaklevad. «Piisab isegi sellest, kui viia vanemad kas või korraks kokku ja öelda neile, et nad peavad sallivamad üksteise suhtes olema, nad teevad oma käitumisega lapsele liiga ja tulemus on juba näha,» ütles ta. «Mõnikord on täiskasvanud käinud kohtus, jaganud vara ja hooldusõiguse, kuid ikkagi jääb laps vanemate suhete vahele.»
Perelepituse üks seanss võib kesta kuni 90 minutit. Bachman lausus, et viie-kuue korraga peaks olema selge, kas inimesed üldse on võimelised kokkuleppeid saavutama.
Õnnestumise üheks eelduseks on see, et laua taga istuksid mõistlikud inimesed, kes tahavad probleeme lahendada. Bachman selgitas, et üks lepituse motogi võiks olla «Kui lahutada, siis mõistusega». «Kui inimesed ei suuda oma emotsioone laua taga vaos hoida, siis ei saa lepitada,» ütles ta. «Probleemide korral tuleks enne käia kas teraapias või nõustaja juures ja alles siis tulla uuesti kokku.»
Paar võib sõita teise
maakonda lepitaja juurde
Nii kaua, kuni pole jõustunud uus seadus, mis tagaks ka rahastuse, pakub Bachman koos Mare Keerlesiga tasulist teenust Kesk-Eesti noortekeskuse juures.
Kuni koolitunnistust veel käes pole, teeb ta praktika saamiseks paar kuud seansse tasuta ja  soovijad võivad temaga kohe ühendust võtta. Aprillist maksab üks seanss 550 krooni.
Bachman sõnas, et see summa võib esialgu inimesi veidi ehmatada, kuid nad peavad arvestama, et lepitaja mitte lihtsalt ei istu maha paariga asja arutama, vaid teeb nii enne kui ka pärast kohtumist kodus palju tööd, et vastata kõikidele küsimustele.
Näiteks peab lepitaja tundma seadusi, saama aru laenude valdkonnast, omandiküsimustest. Nendes teemades aitavad lepitajal toime tulla spetsialistid, kellega lepitaja koostööd teeb.
Bachman sõnas, et paaridel on õigus pöörduda ükskõik, millise Eestis tegutseva lepitaja poole, seega ei pea järvalased valima just meie maakonnas tegutsejaid.
Kui rääkida veel rahastamisest, siis kindlasti võib omavalitsusi panna porisema uus kohustus, mis nõuab eelarvest oma osa.
Bachman ütles, et omavalitsused võiksid hoopis mõelda sellele, kui vajalik see teenus on inimestele. «Meie omad inimesed on stressis, meie lapsed kasvavad stressis,» ütles ta. «Kui saame ühe hästi toimiva paari ja päästame kas või ühe lapse, on juba hästi läinud, aga kindlasti saab neid palju rohkem olema.»
Leppimine oleneb siiski tahtmisest. «Inimesed tulevad perelepitusse vabatahtlikult,» lisas Bachman. Mõnes riigis on asjad seatud nii, et inimesed ei saagi kohtusse minna enne, kui nad pole lepitaja juures käinud.
Lisaks maade, varade ja laste jagamisele võib juhtuda (harva, aga ikkagi), et laua taga istuvad inimesed mõistvad, et soovivad anda üksteisele veel ühe võimaluse. «Selliseid asju on tulnud ette,» sõnas Bachman.

PERELEPITAJA

• Perelepituse eesmärk on neutraalse isiku vahendusel suunata lahku läinud või  minevaid paare otsima lahendusvariante laste-, raha- ja omandivaidlustele.
• Sügisel alustas Tallinna Ülikooli juures õpinguid esimene sotsiaalministeeriumi tellitud ja rahastatud perelepitajate koolitusrühm. Rühma valiti üks-kaks inimest igast maakonnast. Järvamaalt Türi gümnaasiumi sotsiaalpedagoog Helmut Bachman ja Väätsa vallavalitsuse sotsiaalnõunik Mare Keerles. Koolitus lõpeb märtsis. Seejärel on lepitajad valmis teenust pakkuma.
• Uue sotsiaalhoolekandeseaduse järgi (läbinud kooskõlastusringi ja jõustub  järgmisel aastal) peavad omavalitsused hakkama pakkuma perelepitusteenust. Esialgne rahastusmudel näeb ette, et poole kuludest katab riik ja teise poole kohalik omavalitsus.
• Rohkem teavet leiab aadressilt:  www.lepitus.ee.

Kommentaar

Marika
Martin

Järva maavalitsuse perekonnaseisuosa-konna juhataja

Ma pole sellele teenusele vastu, kindlasti see aitab inimeste suhetes midagi lahendada, kuid konkreetselt fikseerib varajagamised ja lapsega seotud küsimused notari juures kinnitatud leping.
Lahutajad võivad teha omavahel hea tahte leppe, aga kohe, kui saabub vastulöök, ei pruugi see enam kehtida. Näiteks ei suuda isa elatisraha enam maksta ja siis ütleb ema kohe, et last enam ei näe, ja hakkab ikkagi lapse kallal manipuleerimine.
Varajagamise poole pealt olen alati inimestele öelnud, et kui on mingisugune vara hinge taga, tuleb selle jagamine notari juures kinnitada, et välistada hilisemaid vaidlusi.
Kahtlen ka perelepitajate ettevalmistuses seaduste poole pealt. Kas nad ikka suudavad end seadusandlusega niipalju kurssi viia?
Meil on tegelikult hirmsasti tarvis inimestele tasuta juriidilist nõuannet. Inimesed otsivad seda juba praegu ja käivad minu käest küsimas, aga pole ka minul neile midagi mõistlikumat öelda, et tuleb kokkuleppele jõuda ja fikseerida notari juures.
Pigem oleks meil vaja perenõustamist, et inimesed lahutuseni ei jõuakski. Vahel on isegi abikaasadel kasulik ja mõistlik olla teatud aja üksteisest eemal ning mõelda järele, kuidas nad üldse jõudsid sinnamaani ja millest sai omavaheline lõhe alguse. Siin peaks tulema neile keegi appi.

Tagasi üles