Kolm väärikat kandidaati valis välja eelžürii koosseisus Hendrik Relve, Heiki Hanso ja Mart Erik. Euroopa aasta puu konkursi eesmärk on esile tõsta puid, kel on täita tähtis roll kultuuripärandi kandja ja kogukonna ühendajana. Rohkem kui valitud puude suurus, vanus või ilu on fookuses emotsionaalne side, mis inimesi selle puuga seob – puuga seotud huvitavad lood ja seosed inimestega.
Allpool on iga puu kohta täpsem kirjeldus, oma hääle saab anda 9. novembrini Maalehe veebis siin. Enim hääli saanud puu hakkab Eestit esindama Euroopa aasta puu 2023 võistlusel.
Värskas kasvav Verhuulitsa lautsipettäi on setode pühapuu, mis seotud vana matusekombestikuga. Teel külast kirikusse peatus surnuvoor puu juures. Seal löödi vastu männi tüve puruks kauss, mille sees oli olnud surnu pesemise vesi. Samuti põletati seal õled, millele koolnu oli asetatud, kui teda puust lavatsil ehk lautsil oli pestud.
Umbes 350 aastane männivana haruneb võrdlemisi maapinna lähedalt neljaks, pärimus räägib, et see tuleb sellest, et neli kasvama pandud mändi on aja jooksul üheks kokku põimunud.
Abruka saarel kasvav Lippmaa pärn on Abruka saare liigirikkuse tunnistaja, ausammas botaanik Teodor Lippmaale. Omapärase võrakujuga sammaldunud pärnapuu kasvab umbes 120–130aastases riigimetsas. Puu tervislik seisund pole enam kiita, kuid silmailu pakub ta rohkesti.
Looduskaitset saab Abruka saarega seostada juba 1937. aastast. Laiemas teadusmaailmas tegi oma uurimistööde Abruka liigirikka laialehelise salumetsa kuulsaks botaanik Teodor Lippmaa (1892-1943), kes viis seal läbi mitu taimeökoloogia eksperimenti ja aitas oma võõrkeelsete artiklitega Abruka salumetsa maailma teaduse väärikale kaardile.