Järvamaa suurpeole on oodata ligi 3000 lauljat-tantsijat, peoni on jäänud pool aastat. Millised on Kätlini mõtted ja ootused tulevase maakonnapeo valguses, loe järgnevast intervjuust.
Kuidas võtsid vastu ettepaneku hakata uuesti “Hingesugulast” korraldama pärast seda, kui 2020. aastal samanimeline pidu pidamata jäi?
Minu jaoks tuli ettepanek suure üllatusena, sest olime koos Marika Kuusikuga sellega leppinud, et pärast kaht aastat erinevate takistustega rinda pistmist elab idee edasi vaid meie südametes ning ei jõua teostuseni.
Kuidas teil Marikaga koostöö algas?
Koostöö Marika Kuusikuga on olnud minu jaoks elu loomulik käik. Esimene kokkupuude oli aastatel 2005-2007, kui tantsisin Marika juhendamisel Paide Ühisgümnaasiumi noorte segarühmas. Vahepeal viisid eluteed meid lahku, kuid aastal 2011 sain temalt telefonikõne koos pakkumisega hakata juhendama 1. klassi vahvaid rahvatantsijaid. Võtsin pakkumise vastu ja nii sai alguse minu teekond rahvatantsujuhina. Koostööd erinevate projektide raames oleme teinud sellest ajast alates.
Kui palju “Hingesugulast” muudate võrreldes kahe aasta taguse ideega?
Kahe aastaga on küll palju muutunud, kuid “Hingesugulase” põhiolemus ja -idee on püsinud muutumatuna. Seoses 2023. aastal toimuva noorte laulu- ja tantsupeoga “Püha on maa”, oleme teinud aga muudatusi nii laulu- kui ka tantsupeo repertuaaris, et luua sild kahe peo vahel.
Milles seisneb sinu jaoks “Hingesugulase” põhifookus?
Minu jaoks on “Hingesugulasel” kaks fookust: inimesed ning kodukoht. Mida aasta edasi, seda olulisemale kohale on minu elus tõusnud inimesed, kes mind ümbritsevad ning kodukoht, kus ma elan.