/nginx/o/2022/12/02/14998869t1h20a3.jpg)
Orelipoiss ehk kodanikunimega Jaan Pehk sai valmis neljanda sooloalbumi, sõnalis-muusikalise põimiku ja stiililiselt eklektilise palmiku «Uni», millele valmib mitte ülemäära kauges tulevikus saateks ka sama pealkirjaga lühifilm. Muusik ja luuletaja Jaan Pehk on muidugi mees nagu orkester ja orkester nagu mees, kelle energiast ja andest jaguks vabalt mitme koosluse üheaegseks elushoidmiseks.
«Uni» on kroonilise kodusalvestaja Orelipoisi esimene album, mis algusest lõpuni valminud stuudios. Kaasa teevad mitmed muusikutest sõbrad, nagu Vaiko Eplik, Cätlin Mägi, Marko Mägi ja isegi naiskoor Omal Viisil. Nagu Orelipoisile omane, sisaldab kogu materjal lisaks kõigele muule ohtralt rohkem või vähem peidetud sõnamänge. Jaan Pehk lõpetas tänavu Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rütmimuusikuna ja unenäoline «Uni» on samas lühend universitas’est.
Lühivormid on talle alati südamelähedased olnud, minimalismi diskreetsele võlule ongi raske vastu panna. Kohati muidugi tundub, et tegemist on eheda ressursi raiskamisega, juba debüütalbumis oli ideid vähemalt kaheksa korda mahukama materjali jaoks. Orelipoisi debüütalbum kandis nime «Üheksakümmend üheksa» (2007) ja sisaldaski tõepoolest siiani ületamatu pretsedendina 99 pala. Järjekorras kolmas, «Sünnipäev» (2018) oli kahanenud juba napile 29-le.
«Uni» mahutab endasse 19 rada, aga umbes pooled nendest on ilma muusikalise saateta luuletused. Muusikalises mõttes ei sea Orelipoiss endale mingeid žanripiire ega konstrueeri stiilipuure. Esindatud on outsider-eksperimentalism («Peas tohuvapohu»), lõdva kitarriplõnnimisega ja ülbe vilega blatnoi-ballaad («Käisin Ringi»), klubihõnguline araabia popp tabalade ja diskoviiulitega («Sel suvel»), Marko Mägi meisterliku uneleva sopransaksofoni ja naiskooriga (!) imeilus laulupeopopp («Tuleb kaduda»), korraliku puhkpillisektsiooniga lüüriline balkani-palagan-valss («Ei saa pidama»), väga rujalik rahvuslik proge «Munga laul».
Albumi «Uni» tüvipala on «Armastus». Juba kolme aasta eest kuulajate ette jõudnud lõikavalt vaimukas, ühiskondlikult tundlik, poliitiliselt kartmatu ja samas tohutult liigutav pala on tagasihoidlikust otsast kuni võiduka lõpuni. Lugu, mis jääb kestma. Stiile mõistagi jagub oluliselt rohkem.
Jaan Pehk realiseeris endas ja oma loomingus peituvat tohutut popipotentsiaali vahepeal trio Kõrsikud koosseisus, nii et ilmselt ei saa temast enam kõnelda kui poolpõrandaalusest peidetud aardest. Pooletunnine «Uni» mõjub tervikuna ehk pisut liiga eklektiliselt ja kohati natuke hajusalt isegi Orelipoisi kriteeriume arvestades, aga on endiselt mõnus ja tõsiselt võetav.