Paide teatri luigelaul: elus on hetki, mis matavad su enda alla

Paide teatri lavastus «Oaas». Foto: Foto: Dmitri Kotjuh

The Doorsi laulja Jim Morrison on öelnud, et sündimine on üks neist hetkedest, mida ta ei mäleta – küllap oli tal tol hetkel mäluauk. Ent hetki, mida üks inimene oma elust ei mäleta, on märksa rohkem ning neid tuleb iga päevaga aina juurde.

Vaatamata sellele, et ma tahaksin uskuda, et mu mälu on isegi mõnevõrra fenomenaalne, ei mäleta minagi enam kõiki kontserte, lavastusi, filme ega raamatuid, muusikast ja inimestest rääkimata. Mälu lihtsalt on selline. Ent mõnda asja peaks mäletama, võiks mäletada ning ma usun, et kõik, kel on kunagi olnud privileeg näha mõnd Paide teatri lavastust, peaks vähemalt üht hetke sellest omale unustamatult kalliks pidama. Olgu selleks siis «Oaas» või midagi muud.

Tõsiasi on, et Paide teatri senise koosseisu viimane lavastus «Oaas» on lihtsamini mõistetav neile, kes selle neli ja pool aastat väldanud teekonna nendega kaasa on teinud. On sellesse kokku kätketud teatud hulk korduvaid motiive, mis ehk on mõnevõrra ümber kirjutatud ja vastavale sündmusele kohandatud, ent nende kõnekas sümboolsus ja pea semiootiline märgilisus säilib ning jääb igaühe enda tõlgendada.