Iga (kuuse)okas loeb

Foto: Shutterstock

Jõuluaeg ja kuusk käivad kokku, teisiti ei kujuta pühadeaega naljalt keegi ette. Okaspuu koju toomine ja selle ehtimine käib ju pühadega kokku. Ent kuusest on kasu ja rõõmu ka pühadevälisel ajal, sest aastati on seda okaspuud kõrgelt hinnatud. Pärast pühi kuhjatakse okkavabaks pudenenud jõulupuud prügikastide kõrvale, eramutes saab korraks ka toa soojaks kütta. Piltlikult öeldes on hea tahtmise korral võimalik kuuske viimse okkani ära kasutada.

Puit – laevamastiks, meiupuuks või viiuliks

Kuuske austati vanasti kui kaitsepuud, mis sümboliseeris kaitsvat naiselikku elementi – ta oli elu- ja emapuu. Seepärast tehakse tänapäevalgi kuuskedest mõnel pool jaanilõkke asemel meiupuid ehk jaanisambaid. Laevaehituses on just kuusest saadud kõige pikemaid ja paremaid maste. Selles on oma osa veidi ka vanade kreeklaste seas lugupeetud kaitsejumalusel. Nimelt pühitsesid nad kuuse merejumal Poseidonile ja tänuks selle eest eeldasid, et kuusemast kaitseb laevu tormi käes.

Kõrgemal mägedes kasvanud kuuskede puit on võrreldes kiiremini kasvavate tasandikupuudega tugevam ja vastupidavam. Seda teadsid viiulimeistrid, kellele olid sellised kuused viiulite tegemisel väärtuslikuks kõlapuuks. Kuulsad viiulimeistrid, nagu Stradivari, Amati või Bergonzi, otsisid mägedes õiget puud sageli mitu nädalat. Et tunda ära aeglaselt kasvanud kuusepuu, kopsisid nad tüve pihta ja kuulatasid selle häält.

Nädalatepikkune otsimine tasus end ära, sest Stradivari ja Amati pillid kõlavad imetabaselt veel sajandeid hiljemgi ning on väärt miljoneid. Kuusepuust valmistatakse ka kandleid ja omal ajal kasutusel olnud karjapasunadki tehti kuusepuust.

Kuusetipp on abiks põllutöödel