Järvamaa aasta naiskodukaitsja Piret Saul: “Tunnustus kuulub sama hästi ka minu perele”

Järvamaa aasta naiskodukaitsja Piret Saul Foto: Urmas Glase

Tänavu sai Järvamaa aasta naiskodukaitsja tunnustuse ja tiitli paidekas Piret Saul (37), kes organisatsiooni kuulumise 18 aasta jooksul on avastanud elustiili, mis talle väga meeldib ning mis on valmistanud teda ette erinevates olukordades hakkama saamiseks ja teiste abistamiseks.

Piret on lahke ja avatud noor inimene, kes on meelsasti nõus oma mõtteid jagama ning endast rääkima.

Intervjuu tegi Järvamaa naiskodukaitsja Maarit Nõmm.

Oled naiskodukaitsesse kuulunud juba 18 aastat. Mida oled selle aja jooksul teha ja kogeda saanud?

Naiskodukaitses olen alates 2004. aastast. Alustasin tegevliikmena, kuid sealt edasi on mind kaasatud ka juhtimisse. Olen täitnud erinevaid rolle, hetkel panustan Järva ringkonna aseesinaiseks olemisse. Olen ka formeerija ning tegelen laskespordiga. Lisaks aitan kaasa toitlustuses ja täiendan end meditsiinigrupis, kuid seda pigem eneseharimise mõttes, et olla igapäevaelus piisavalt pädev reageerima.

Kuidas sa sulle omistatud tunnustusse suhtud?

Eks tagasihoidliku eestlasena on kohe esimene mõte, mis nüüd mina! Kuid samas on ka uhke tunne, kui aus olla. Eriti armas oli inimeste õnnitlused ja kõned, mis pärast seda sain.

Kes on sinu meelest ideaalne naiskodukaitsja?

Arvan, et kõik naiskodukaitsjad on ideaalsed naiskodukaitsjad. Kõik panustavad ju täpselt nii, nagu kellelgi võimalik. Põhiline on see, et kui lubad midagi teha või kusagil olla, siis sa ka teed ja oled. Samas peab väärtustama ka oma aega. Tasakaalu leidmine on küllaltki raske. Ja kui vahel tundub, et tahaks teha kõike, kuid ei jõua, siis igaks asjaks on oma aeg.

Kuidas naiskodukaitse organisatsiooni enda jaoks avastasid?

Kunagi kutsus mu sõbranna Karin Kont mind siia. Ma polnud ise sellest varem kuulnud. Minu tingimus oli see, et kui pauku ei pea tegema, siis olen käpp. Tollal huvitas mind väga meditsiin, kuid pikapeale selgus, et see meeldib mulle ainult sinnamaale, kust algavad nõelad. Ise ei tahaks torkida ega laseks ennast ka hea meelega torkida. Paugutamisega on lihtsam. Endalegi üllatuseks avastasin sportrelva ja olen mõned paugud teinud lahingrelvast.

Oled siis pigem n.ö relvaga naiskodukaitsja?

Mulle meeldiks mõelda, et sõna on tugevam kui relv. Kuigi mulle meeldib laskesport ja pigem näeksin ennast sportrelvaga toimetamas, siis nüüd, jah, olen soojendanud suhteid ka lahingrelvaga. Eks ikka selleks, et saada ise hakkama.

Kuidas on naiskodukaitsjaks olemine sulle igapäevaelus kasuks tulnud?

Kindlasti on tutvusringkond palju suurem ja mitmekesisem. Samuti on abiks olnud paljud koolitused. Naiskodukaitse on pannud mind tegema asju, mida ma kindlasti varem poleks kunagi teinud ning pannud olukordadesse, kus ma poleks kindlasti olnud. Arvan, et tänu naiskodukaitsele olen täna kindlasti parem, julgem ja teadlikum naine.

Mida su pere sinu naiskodukaitse teemast arvab?

Pere on esikohal. Õnneks on pere vägagi toetav. On aegu, kus olen rohkem ära ja hõivatud, kuid samas võtan aega ka pere jaoks. Eks suur osa organisatsioonis toimetamisest on ikkagi tänu pere toetusele. Kindlasti on ka aegu, kui kodus on mossis näod, kui pean jälle kuhugi minema. Seega see tunnustus, mis mulle omistati, on sama palju minu kui ka nende oma.

Kirjelda oma kõige ekstreemsemat või mõnd huvitavat kogemust naiskodukaitsjana.

2013. aasta langevarjuhüpe. Ühel ilusal päeval helises telefon ja pakuti hüppama minna. Kuna olin varem sellest natuke mõelnud, ei lasknud vist helistajal lõpunigi rääkida, kui juba ütlesin jah-sõna.

Järva ringkonda on Ukraina sõja tõttu juurde tulnud üle 40 uue liikme, mis on väga suur number. Kuidas sulle tundub, kui patriootlik või abivalmis on Järva naine?

Eks alati on mündil kaks külge. Hetkel on tõesti meie organisatsiooni tulnud väga palju tahtmist täis särasilmi, mille üle on ainult hea meel. Kas nad ka muidu oleks meid leidnud? Kui mitte meie ridades, siis kindlasti meie kõrval koostööpartneritena, kuna Järva naised on tõesti tahtmist täis.

On sul mõni spetsiifiline oskus, mida oled saanud naiskodukaitsest?

Kindlasti relvakäsitlus.

Kui julge naine sa oled? Kas kardad ka midagi?

Tegelikult kardan madusid. Olen natuke end ka ületanud ja julgenud mõnele paigi teha, aga kätte pole veel ühtegi julgenud võtta.

Kui suure osa ajast võtab sinu elus naiskodukaitse? On see sinu elustiil?

Tänaseks päevaks on tõesti juba elustiil. Ajaliselt, kohe kui arvuti lahti löön, lasen ka naiskodukaitse asjadelt silma üle. Seega peaaegu igapäevaselt, olen selles sees. On kuid, kus olen peaaegu terve kuu lennus ja enamus õhtuid tegevuses. Samas on ka mõni kuu, kus väljas ei käigi. Kuid vabatahtlik töö on ikkagi pidev. Võiks teha nädalas ühe päeva naiskodukaitse asjade jaoks, kuid mulle meeldib selline igapäevane nokitsemine.

Piret Saul

Abielus, poeg Andero (13, kuulub Noorkotkaste organisatsiooni)

Pärit Paidest ja lõpetanud Paide Ühisgümnaasiumi

Töötab Linery OÜ-s

Hobid: meeldib kõik, millel on rattad all ja mootor peal. Oleme terve perega suured rallifännid, ise küll ei sõida, kuid kaasa elame.

Lemmikraamat: krimkad ja Agatha Christie

Suurim unistus: et see maailm muutuks tagasi “normaalseks”

Lapsena tahtsid saada: loomaarstiks

Eesti kolm parimat asja: erinevad aastaajad, lühikesed vahemaad ja saared