L, 28.01.2023

Kui kirik oli tornita ja metsas peitis end vulkaan

Merit Männi
, ajakirjanik
Kui kirik oli tornita ja metsas peitis end vulkaan
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kirik küll, aga tornita. Tänapäeval teatakse Türi kirikut tema uhke punase torni ja kirju tornikuke järgi. 1704. aastal, mil kaardijoonistaja seda nägi, oli pühakoda veel toonasele maakirikule omaselt tornita.
Kirik küll, aga tornita. Tänapäeval teatakse Türi kirikut tema uhke punase torni ja kirju tornikuke järgi. 1704. aastal, mil kaardijoonistaja seda nägi, oli pühakoda veel toonasele maakirikule omaselt tornita. Foto: Rahvusarhiiv

Pole midagi lihtsamat, kui võõrasse kanti sattudes võtta taskust välja nutitelefon, avada seal kaardirakendus ja järgida juhiseid, kas lähima kaupluse või huviväärsuseni jõudmiseks minna mööda peatänavat või kasutada veidi pikemat, aga põnevamat kõrvalteed – sihtmärgini viivad mõlemad.

Mõnisada aastat tagasi tuli punktist a punkti b jõudmiseks aga rullida lahti hiiglaslik maakaart ja sellel näpuga jälge ajada. Et mõni niisugune kaart üldse valmiks, nägid maamõõtjad ja teised asjamehed kõvasti vaeva, sest iga kaardile kantud meeter tuli ju läbi käia ning üles märkida ja joonistada. Joonistama pidi aga nii täpselt, et kaart kuskile rappa ei juhataks. Teede ja linna­plaanide kõrval jäi mõnel joonistajal aega üle tähendada kaardile üles põnevaid ja üksikasjalikke detaile.

Rahvusarhiivi Tartu kasutusosakonna arhivaar Liina Lõhmus on huvitavamad leiud üles pannud rahvusarhiivi ajaveebi ja sealt leiab põnevaid näiteid ka Järvamaa piirkondade kohta.

Märksõnad
Tagasi üles