Pole midagi lihtsamat, kui võõrasse kanti sattudes võtta taskust välja nutitelefon, avada seal kaardirakendus ja järgida juhiseid, kas lähima kaupluse või huviväärsuseni jõudmiseks minna mööda peatänavat või kasutada veidi pikemat, aga põnevamat kõrvalteed – sihtmärgini viivad mõlemad.
Mõnisada aastat tagasi tuli punktist a punkti b jõudmiseks aga rullida lahti hiiglaslik maakaart ja sellel näpuga jälge ajada. Et mõni niisugune kaart üldse valmiks, nägid maamõõtjad ja teised asjamehed kõvasti vaeva, sest iga kaardile kantud meeter tuli ju läbi käia ning üles märkida ja joonistada. Joonistama pidi aga nii täpselt, et kaart kuskile rappa ei juhataks. Teede ja linnaplaanide kõrval jäi mõnel joonistajal aega üle tähendada kaardile üles põnevaid ja üksikasjalikke detaile.