Kas Jakobson oli omaaegne iduettevõtja?

Kontrast Kurgja uhke peamaja ja samas kõrval asuva väikse saunahoonega, kus Jakobson elas ja ka suri, on väga suur. Foto: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Ajakirjanik ja visionäär, poliitik, õpetaja, põllumees või koguni iduettevõtja? Tema tegemistele aastate tagant vaatlejale ka heas mõttes veidi hull mees. Kõiki neid märksõnu on kas öeldud või kuuldud Kurgjal asuvas talumuuseumis Carl Robert Jakobsoni kohta, kelle jälg meie põllumajanduses on väga suur, kuid kipub vahel ununema.

Kui kooliekskursioonid satuvad Kurgjale, tüürivad kirjandusõpetajad otsustavalt lapsed põllumajandustoast eemale: aega on sageli napilt ning ajaleht Sakala, Jakobsoni panus kooliharidusse, isamaalised kõned ja ärkamisaeg on need teemad, mis saavad õpilaste tähelepanu. „Aga see on vaid pool Jakobsonist. Kui mõelda, et siia pidi tulema piimandus- ja põllumajanduskool, siis tema fookus hakkas tegelikult koonduma Kurgjale. Me ju ei tea, kaua tal siis, kui eluaastaid oleks jagunud, toonastes oludes Sakalatki oleks lastud välja anda,” arutles C. R. Jakobsoni Talumuuseumi külastusjuht Anneli Siirak.

Et Jakobson sattus oma sünnikandist Tormast Pärnumaale, olevat kaude süüdi üks Jakobsoni lehm, kes mõisniku vilja sattus. „Lehm oli lihtsalt viimane piisk, millest mõisnik sai kinni hakata, et temast vabaneda. Probleem oli ikkagi selles, et noor köster-koolmeister julgesti ja kõva häälega kritiseeris kohaliku mõisniku eluviise,” tõi Siirak välja.

Mõte, et Eesti talu võiks olla nagu väike mõis, samal tasemel sakslaste majapidamistega, tundus mõnele omal ajal üsna pöörane. Pärisorjus oli küll kaotatud juba enne Carl Robert Jakobsoni sündi, aga oskusi ja teadmisi ning usku oma tegemistesse talumeestel endiselt polnud. Nii sattusid Jakobsoni sõnad soodsasse pinda.