Kunstnik jõudis maalimise juurde üle kivide ja kändude

Valli Braks on kogu elu arvanud, et pole maalimises küllalt hea. Kuulsa muusiku Stepjan Hauseri looming sütitas temas aga erilise maalimiskire, mida ta vaka alla hoida enam ei tahtnud. Foto: Anne Põder

Kui Valli Braks paari nädala eest oma õlimaalid Luise kohvikusse näha viis, et ehk sobivad need õdusa söögikoha seinu kaunistama, olid kohviku pidajad hämmeldunud, miks ta on oma loomingut siiani vaka all hoidnud. Tagasihoidlik kunstnik tunnistas selle peale, et on ennast andetuks pidanud, ja mõistis alles hiljaaegu, et kui tema tunneb maalimisest nii suurt rõõmu, siis loodetavasti kannavad tema pildid seda emotsiooni ka edasi.

Valli (kodanikunimega Valentina – toim) Braks ütles, et tema teekonda maalimiseni võiks võrrelda Ameerika mägedel sõitmisega. «Kord üles, kord alla – aga suur armastus kunsti vastu on mul alati olnud. Olen kunsti teinud lihtsalt teisel kujul,» lausus ta.

Braks arutles, et võib-olla ei hakanud ta esimese hooga kohe maalima seetõttu, et tundis lapsena väikest viisi survet. «Minu ema Tamara unistus oli kunsti õppida ja kauneid pilte maalida. Tema kunstiõpingud läksid nooruspõlves sõja tõttu luhta ja seetõttu soovis ta väga, et vähemalt tema lapsed tegeleksid maalimisega,» selgitas ta. «Ta pani mind isegi kunstiringi, aga seal kästi mul raagus puud joonistada ning see tundus mulle nii mõttetu ja igav, et tulin sealt üsna pea ära.»