Elukutseline vabatahtlik Annika Alt: aitamine on saanud osaks minust

Vabatahtlik seltsiline Annika Alt (paremal) on abiks ka Ukraina pereemale Tetjanale, kellele ta õpetab ka eesti keelt. Foto: Dmitri Kotjuh

Annika Alt on üle paarkümne aasta alates hetkest, kui ta perega Tallinnast Türile kolis, käinud abistamas Türi kandi eakaid. Seda vabatahtlikuna. Praegu on ta vabatahtlik seltsiline kahele auväärsele vanadaamile, kellel mõlemal on vanust üle 90. Nad kohtuvad kolmekesi enamasti teisipäeviti ühe proua kodus, joovad seal mõne tunni kohvi ja veedavad aega päevakajaliste teemade üle arutledes.

Selle loo peategelane on Annika, ent saame kaudselt tuttavaks ka Selma (90) ja Endlaga (93) (nimed muudetud – toim).

Kui Annika Türile elama tuli, märkas ta oma naabrit, kes vajas abi. Naabrile lisandus ühe tuttava vanaema ja nii see abivajajate ring laienes. «Avastasin, et selline käimine on nii tore. Ka selle vanaema sõbrannad hakkasid tal külas käima, sest kõik tahtsid justkui minust tükki saada,» meenutab ta oma esimesi kokkupuuteid eakate abivajajatega.