Elukutseline vabatahtlik Annika Alt: aitamine on saanud osaks minust

Vabatahtlik seltsiline Annika Alt (paremal) on abiks ka Ukraina pereemale Tetjanale, kellele ta õpetab ka eesti keelt. Foto: Dmitri Kotjuh

• Seltsi saab pakkuda ka kohvilaua taga juttu ajades
• Üle 90aastane proua maksab arvutis arved ja kasutab Facebooki
• Daamide lemmikteemaks on poliitika

Annika Alt on üle paarkümne aasta alates hetkest, kui ta perega Tallinnast Türile kolis, käinud abistamas Türi kandi eakaid. Seda vabatahtlikuna. Praegu on ta vabatahtlik seltsiline kahele auväärsele vanadaamile, kellel mõlemal on vanust üle 90. Nad kohtuvad kolmekesi enamasti teisipäeviti ühe proua kodus, joovad seal mõne tunni kohvi ja veedavad aega päevakajaliste teemade üle arutledes.

Selle loo peategelane on Annika, ent saame kaudselt tuttavaks ka Selma (90) ja Endlaga (93) (nimed muudetud – toim).

Kui Annika Türile elama tuli, märkas ta oma naabrit, kes vajas abi. Naabrile lisandus ühe tuttava vanaema ja nii see abivajajate ring laienes. «Avastasin, et selline käimine on nii tore. Ka selle vanaema sõbrannad hakkasid tal külas käima, sest kõik tahtsid justkui minust tükki saada,» meenutab ta oma esimesi kokkupuuteid eakate abivajajatega.

See näitab hästi, kui oluline on eakatele, et keegi nendega tegeleb, suhtleb ja neile tähelepanu pöörab. Alates sellest ajast on Annika Alt Türi piirkonna eakatele olemas olnud.

«Vallavalitsusel olid minu kontaktid ja kui keegi vajas, läksin appi: saunatasin, pesin, olin olemas,» ütleb ta.

Tempo oli tol ajal päris kiire, sest Annikat oodati väga paljudes kodudes. «Siis juhtus mul jalaga õnnetus ja jäin mõneks ajaks ratastooli. Nüüd ma ei suuda enam nii palju ette võtta,» lausub ta.

Türile kolides oli Annika Alt lastega kodus, abikaasa käis välismaal tööl. Nüüdseks on kolm last juba oma elu peal, pesamuna on veel kodus. Lisaks on Annikal viis lapselast. «Olen kodune inimene ning pühendunud oma lastele ja lastelastele. Kui tööl käisin, hakkas kogu elukorraldus kannatama,» ütleb ta.

Vabatahtliku seltsilise liikumisest kuulis Annika eelmisel kevadel telerist. Kohe seejärel pakkus ta ennast vabatahtlikuks ja reklaamis seda ka oma tuttavatele eakatele. «Minu esimene «klient» oligi Endla, kellele hakkasin seltsi pakkuma alates märtsist. Kui nendega liitus Selma, selgus, et mõlemad daamid tunnevad teineteist varasemast ajast,» lausub ta.

Endla ja Selma kõrval on Annika seltsiliseks ka ühele Ukraina perele, kes saabus sõja eest pakku Türile augustis. Neile on saanud ta abiks olla näiteks dokumentide vormistamise, töö ja elamispinna leidmise või eesti keele õpetamisega. Nemad korrapäraselt ei kohtu, vaid perele on Annika olemas siis, kui neil teda tarvis läheb.

Proua Endlaga käib Annika vahel jalutamas ja poes ning saadab teda raamatukokku. Mõlemad vanaprouad on suured lugejad ja armastavad eriti kriminulle. Iganädalase kohvijoomise juurde kuuluvad vestlused ja arutelud. «Põhiliselt me ikka vestleme. Selma tahaks ka kaarte mängida, aga selleni pole me veel jõudnud,» ütleb Annika naerdes.

Paar tundi mööduvad väga kiiresti ja nagu ikka, jätkuks juttu kauemakski. «Eakad ei räägi ainult tervisest, nagu on tavaks mõelda. Neile meeldib arutleda seaduste üle, rääkida pensionitõusust või valitsuse vahetusest. Poliitika on neile väga oluline teema. Neil on kõik peas, kes kus mida teeb,» selgitab Annika.

Annika lisab, et nad vahetavad ka toiduretsepte ja kudumismustreid, muretsevad tänapäeva elu ja kultuurituse pärast, mis maad võtab. Näiteks ei anna inimesed tänaval enam teed ja teatris pole enam pidulikkust.

Annika meelest on Endla ja Selma väga iseseisvad. Selmal on peale Facebooki konto ka nutitelefon, millega ta teeb videokõnesid. Kas vestluste käigus on tekkinud ka erimeelsusi? «Ikka on eriarvamusi, kuidas siis teisiti, oleme ju eri põlvkondadest. On imekspandav, kui suur on sõja läbi elanud inimeste visadus ja teadmisjanu. Ka vaidlusi on olnud. Samas oleme pisarateni naernud,» lausub ta.

Vahel teevad Endla ja Selma koguni märkmeid küsimustest, millele soovivad vastuseid saada. «Siis otsime Google’ist vastuseid,» sõnab Annika naerdes.

KOMMENTAAR

Triin Kordemets

Projekti Vabatahtlik Seltsiline Järvamaa koordinaator

Annika Alt on Järvamaa vabatahtlike seltsiliste raudvara. Meeskonna esimese liikmena on ta olnud minu kui koordinaatori suur tugi ja andnud mitme olukorra lahendamisel head nõu.

Vabatahtlikud seltsilised on suure südame ja hoolivustundega inimesed, kes on valmis oma vaba aega teise inimese heaks kulutama. Kuna tegemist on vabatahtliku tegevusega, valib inimene ise, millega ja millal ta soovib panustada: on neid, kes toimetavad aastaid, samas on suureks abiks ka paar kuud tegutsev vabatahtlik.

Keskmiselt kohtuvad inimesed korra nädalas üheks tunniks. Mõtleme tihti, et aega napib. Aga kui võtta nii, et seltsilise abil saab mõni inimene tunda end taas vajalikuna ja sellega elutahet juurde, siis on näiteks 20minutine telefonikõne või pooletunnine jalutuskäik nädalas täiesti piisav.

Peale kogukondliku hoolimise ja märkamise on selle tegevuse juures olulisel kohal põlvkondade sidumine. Osa eakaid ongi soovinud noort seltsilist, sest nad toovad tänapäevase elu koju kätte. Mida inimesed koos teevad, on nende enda otsus, vestluse ja jalutamise kõrval uuritakse koos ka ajalugu, mägitakse malet ja parandatakse traktoritki.

Järvamaal tegutseb 11 seltsilist ja on 57 abisaajat, kuid mitu inimest on veel seltsilise ootel. Eestis on tuge saanud 838 inimest ja seltsilisi on 391. Seltsilise projekti rahastus saab aasta lõpus läbi, aga tegevus iseenesest peab jääma. Kuidas, see on veel lahtine, aga selle nimel käib praegu tihe töö.

Vabatahtliku seltsilise koduleht: seltsilised.ee

Ühel hetkel saab vabatahtliku seltsilise programm läbi, mis siis saab? «Sellest me ei räägi,» lausub Annika ohates. «Nendele naistele on meie ühine kooskäimine ja suhtlemine ääretult oluline. See hoiab neid ärksana ja paneb hommikul voodist tõusma, vahetama hommikumantli kostüümi vastu ja tegema soengu pähe. Nad tunnevad end julgemalt, kui teine inimene kõrval on. See on turvatunne ja nende päev on sisustatud.»

Aastate jooksul on Annika Alt abistanud kümneid ja kümneid väärikas eas inimesi. Kui paljusid täpselt, seda ei oska ta öelda. «Pole kunagi selle peale mõelnud,» sõnab ta.

Huvitav on seegi, et iga inimene, kellele Annika on abi osutanud, on tema juurde mingeid teid pidi ise jõudnud. «Inimene peab minuni ise jõudma ja nad jõuavadki,» märgib ta.

Kui kokkuvõtteks Annika Aldilt küsida, miks ta vabatahtlikku tööd teeb aastast aastasse tasu ootamata, siis vastab ta, et see on temale hingelähedane teema. «Ju mu südameseisund on selline. Kui mina ei tee, kes siis teeb? Tahaks ju kunagi, et minulgi on tulevikus selline inimene,» lausub­ ta.

Vabatahtlik töö ja just vabatahtlikuks seltsiliseks olemine on andnud Annikale palju. «Need inimesed on kui avatud raamatud – nii pikk elutee on selja taga ja milline elukogemus! Kuulan neid hea meelega, neil on nii palju tarkusi, kas või kuidas kasutada ravimtaimi. Need prouad on mulle nagu vanaemad,» mõtiskleb ta.

Annika ütleb, et temalgi olid imelised vanaemad, kelle seltsis ta veetis nooruses palju aega. «Selle tööka põlvkonna kõrval õpid ka ise tähele panema teiste vajadusi. Aitamine poeb sisse ja saab osaks sinust,» lausub ta. «Väga hea tunne on olla eakatele olemas ja olla vajatud. See on minu viis panustada ühiskonda. Saan endast midagi anda nii lihtsal kujul – seltsi pakkudes ja lihtsalt olemas olles.»

Annika Alti võib niisiis õigustatult kutsuda elukutseliseks vabatahtlikuks. Meil kõigil võiks olla rohkem selliseid hetki, kus asja tuum ja eesmärk on lihtsalt kellegagi juttu rääkida ja talle seltsi pakkuda.

KOMMENTAAR

Seltsidaam Selma

Olen vabatahtliku seltsilise Annikaga kohtunud alates eelmise aasta aprillist igal nädalal. Me joome kohvi ja ajame juttu, räägime poliitikast, tervisest, kultuurist, teatrist, lastest ja teistel teemadel. Talvel oleme olnud toas, aga suvel kolime õue varjualusesse.

Mõnikord toovad teised midagi kaasa, vahel küpsetan ise midagi lihtsat. Esialgu vestlesimegi kahekesi, aga kolmekesi on lõbusam kokku saada ja rääkida. Enne vabatahtlikku seltsilist külastas mind sotsiaaltöötaja. Muul ajal me ei kohtu.

Teatris käin vahel tütrega. Varem käisin teatris tihti, aga nüüd olen selleks liiga vana. Teine proua, minust vanem, on palju tublim, käib ujumas, spaas ja kõnnib ilma toeta.

Kui kohtume, meeldib mulle kõige rohkem just poliitikast rääkida. Ma vaatan ära kõik uudised ja alati käin valimas, see on iga kodaniku kohus. Veel meeldib mulle mälumänge vaadata ja ristsõnu lahendada. Liikumine pole mul hea, aga lastega käin vahel jalutamas. Arvutit kasutan aktiivselt, teen seal ära oma pangaülekanded ja kasutan ka Facebooki.

Olen pärit kümnelapselisest perest, minu ümber on alati inimesed olnud. Minu pere hoolitseb minu eest hästi, aga kuna elan üksinda, tahan ma suhelda. Ma ei talu üksindust, mul on niimoodi igav. Ootan väga neid päevi, kui naised külla tulevad.