Mida naised Vao saunas rääkisid?
11. märts 2023, 00:00
- Saun hoiab kogukonda koos
- Maasaunas saab vihtuda ja möksida palju tahad
- Võõramaalastele pakub eestlaslik saun eksootikat
Seda, mida naised saunas räägivad, tahaksid kõik alati teada. Ja olgem ausad, seal räägitakse tavaliselt ikka kuumadel teemadel. Kui vaid leiliruumil oleks kõrvad! Aga ei ole. Ja mina teile ka edasi ei laterda, mida naised ühel tavalisel laupäevaõhtul Vao saunas rääkisid. Küll tahan muljetada, kui äge ja eriline koht see Vao saun on.
Olgu alustuseks kohe öeldud, et Vao saun on mulle teadaolevalt ainus Järvamaal tegutsev kogukondlik saun. Just seepärast lunisingi sauna perenaiselt Katre Kasemaalt luba imbuda mõnel laupäeval seltskonda ja kirjutada nende saunatavadest lähemalt. On ju ikkagi sauna-aasta.
Katre arvas, et paslik oleks saunatama tulla siis, kui neil tuleb rituaalide õhtu. Nii tegingi.
Saunaõhtu langes aga täpselt minu nädalavahetuse veebivalvele ja nii piidlesin enne kella kolme, kui Vaol tavapäraselt saun algab, alles kodus arvutiekraani. Lootsin salamisi, et ehk võtavad rituaalid ikka kauem aega ning jõuan vähemalt muljete jagamise ajaks kohale.
Ainus omataoline maakonnas
Vao poole kiirustades tabasin end korra mõttelt, kas ma midagi selgapanekuks ikka võtsin kaasa, sest juhtumisi olin ürituse kuulutuselt silmanud, et saunameister on meesterahvas. Kotti üle kombates sain kindlustunde, et eevakostüümis ma sauna siiski minema ei pea, ehkki tavaoludes oleks see ju olnud normaalne.
Minekuga läks sedavõrd kiireks, et Vaole jõudes taipasin, et ega ma ju teagi, kus saun asub. Tuginesin loogikale ja teadmisele, et tegu on vana mõisaaegse kivimajaga. Esmalt põrutasin küll külamaja juurde, kuid siis keerasin otsa ringi ning teises suunas sõites nägin juba saunarahva üles pandud silti ja maja ees seisvaid autosid.
Olin hilinenud juba ligi tunni. Uksest sisse astudes nägin diivanitel ja pika laua taga istumas naisi, kes sugugi ei pakatanud veel leilipunast. Palusin hilinemise pärast vabandust, kuid selle peale kõlas lohutav naer, et rituaalid algavadki alles kella neljast, nii et jõudsin just õigeks ajaks. Saunameister pidavat end alles riietusruumis valmis sättima. Oh, läks õnneks!
Kui ma esiotsa arvasin, et lähen täiesti tundmatusse kohta ja seltskonda, siis endalegi üllatuseks leidsin Vao saunast eest mitu tuttavat inimest, kelle kohtamise üle oli siiralt hea meel. Ka ülejäänud naised, kellega esimest korda kohtusin, said kiiresti tuttavaks, kuid ega ma suures saunaõhinas nende nimesid küsinud.
Olles veidi kohanenud, üllatusin Vao sauna ruumirohkusest. Kujutasin vaimusilmas ette, et lähen pimedasse kitsasse uberikku, nagu maasaunad tavatsevad olla, kuid seal oli ruumi, kõrgust ja helgust. Nagu naised rääkisid, siis veel hiljaaegu olla pilt teistsugune olnud.
Külavanem Andres Pajula võttis jaanuari lõpus aknapalede tegemise ette, kuid siis ei saanud enam pidama ja tegi ka olmeruumidele värskenduskuuri. Naised kiitsid, et heledad seinad annavad saunale nüüd valgust ja avarust ning loovad esteetilise mulje.
Saunajuttudest koorus välja seegi, et enne ei julgenudki nad suuremaid uuendustöid ette võtta, sest hoone oli eraomandis ja ametlikult müügis. Sauna perenaine Katre Kasemaa ütles, et nad maksid saunalistelt kogutud raha eest iga kuu renti. «Seda ka koroonaajal, kui ei tohtinud üritusi ega ühissauna teha. See võttis meie säästud täiesti nulli,» lausus ta.
Hiljaaegu vahetas Vao saun omanikku. Kasemaa meelest oli see loogiline samm, sest ümberringi kuuluvad maad ja hooned samale firmale ning omanik nägi sel moel võimalust toetada Vao külaelu edendust. «Ettevõte sõlmis MTÜga Vao Saun tasuta rendilepingu, mille järgi on vaolastel kohustus sauna heaperemehelikult kasutada ja küla saunatava jätkata,» lausus ta.
Selline asjade käik tegi saunaliste meele rõõmsaks ja tõstis tegutsemistahte lakke. «Nüüd on ikkagi kindel, et saun jääb ja selle edendus on meie endi kätes,» sõnas Kasemaa.
Rituaalide õhtu tegusa saunameistri Mihkel Põlluga oli üks Vao küla tegusate naiste projekti üritus, et kohalikule saunakultuurile hoogu juurde anda. Ja nagu näha, osutus ettevõtmine naiste seas menukaks. Peale minu oli kohal 14 naist, kes kõik tahtsid põnevusega saunaelamusest osa saada.
Saunameister jagas naised kahte satsi, sest lavale lihtsalt ei mahtunud korraga rohkem. Ja mitmekäiguline saunatrall läkski lahti. Esimene käik oli leiliruumis soolaauru sissehingamine, mis mõjuvat kosutavalt hingamisteedele. Temperatuur oli 70-80 kraadi, mis on leili viskamiseks ja keha üles soojendamiseks igati mõistlik kuumus.
Seejärel läksid käiku kasevihad. Põllu ütles, et loobus juba mõne aja eest suvisest vihtade tegemisest. «Korjan kokku vaid kase ja teiste puude oksad ning jätan need siis oma aega ootama. Enne kui sauna lähen, köidan oksad parajaks vihaks kokku ja täitsa toimib,» õpetas ta.
Hoopis teistsugune saunamaailm
Enne sauna läheb viht ikkagi veidikeseks vette ligunema ja vihtumise eel tuleb oksakimp kerise kohal kuumaks ajada. «Külma vihaga nüpeldama ei hakata,» rõhutas Mihkel Põllu.
Samas soovitas ta alustada viharituaali jalgadest, sest just seal on teadaolevalt kõikvõimalikud mõjupunktid, mis aktiveerivad kogu keha nii, et vihtlemisest on tervisele kõige rohkem kasu.
Põllu võttis kaks kasevihta, surus naiste jalatallad esmalt nende vahele, mudis veidi ja pärast sopsutas jalad põlvedeni kergelt üle. Sellega oli ergutav algus tehtud.
Kui saunamees tassis leiliruumi vaagnatäie suupisteid, olid naistel silmad suured, sest sauna ja söömist pole keegi justkui väga kokku sobitanud. Pigem mõtleme ikka, et täis kõhuga sauna ei minda.
Põllu sõnas, et saunalaval sobib süüa tsitruselisi, mis annavad leilivõtmise vahele mõnusat värskendust. Nii alustasimegi apelsinilõikudest, seejärel vedasime näod krimpsu sidruniga ja mõrkjas greip pani maitseelamusele punkti. Siis veel kosutav saunajook, milles oli kangematki kraami sees, ning olimegi tõeliseks vihtumiseks valmis.
Mihkel Põllu soovitas nüpeldada ihu segavihaga. «Minu lemmik on kase-, kadaka- ja tammeviht, milles on nii pehmust, teravust kui ka värskust,» ütles ta.
Ja tal oli tuline õigus. Viht laksas piki turja ja nii mõnus tunne oli. Ma ei pruukinud muidugi väga adekvaatne olla, sest saunanaps hakkas kohe pähe. Eks ole seegi ammune saunatõde, et kangem kraam mõjub kuumas kiiremini ja sellega tasub olla ettevaatlik.
Vihtumise järel lubas saunamees naistel pesuruumis hinge tõmmata ja siis läks lahti turbaralli. Tal oli ämbriga kaasa võtnud toorturvast, mis olevat hinnaklassilt palju odavam kui peened kosmeetikatööstuse turbamaskid, mida on kõikvõimalike õlide ja muu hinda kruviva kraamiga rikastatud. «Tavaline sügavalt Eesti rabade rüpest kaevandatud turvas teeb kogu töö ilu heaks täitsa ise ära. Sel on nii palju häid omadusi, et ei jõua üles lugedagi. Silub kortse, peletab tselluliiti, puhastab ja pehmendab nahka ja nii võiks veel ja veel jätkata,» selgitas ta.
Mõni ime siis, et me naistega end varbaotstest laubani turbaseks möksisime. Mihkel Põllu rääkis sealjuures õpetliku loo, kuidas mitte kunagi ei tohi turvast panna kuivale nahale, sest siis ei saa seda sealt enam kätte ja määrdunud välimus jääb pikaks ajaks.
Seega tuleb enne turba nahale hõõrumist keha kuumaks ja higiseks ajada, et poorid lahti läheksid. Siis on toime kõige tõhusam ja hiljem saab maskeeringu hõlpsalt maha pesta. Või, noh, hõlpsamalt. Tegelikult lõbustas turba mahapesu naisi omajagu, sest vaatamata hoolsale küürimisele olid mõnele nina alla jäänud justkui Hitleri vuntsid ning mina ise käisin ringi Charlie Chaplini laiade süsimustade kulmudega ilma, et oleksin sellest arugi saanud. Nii me seal siis itsitasime ja end pesime.
Rituaali järgmine käik oli soolatamine. Ka soola oli Mihkel Põllul ämbritega kaasas. Lihtne teraline meresool segatuna loodusliku tsitruseõliga tegi pesuruumist korrapealt aroomisauna. Mõni krimpsutas nina ja kurtis, et sool on nahal kibe. Saunamehe selgitust mööda võis nii juhtuda küll, sest kadakaoksad kipuvad vihtumise käigus nahka torkima, seetõttu mõjuski sool nendes kohtades kibedalt, samas kindlasti ka haavu parandavalt.
Vahupesu toob meelde lapsepõlve
Soola abil muutub nahk siledaks kui titepepu, sest kõik nahajäägid on lahti kooritud ja ihu võib uuesti hingama hakata. Üksnes hiljuti soojamaareisilt tulnud ja mitteeestlaslikult jumekad saunalised kurvastasid, et nii võib kallis päevitus raisku minna. Aga noh, eks see olnud rohkem ebausk, sest tegelikult tõi koorimine kauni jume hoopis värskemalt esile. Nii et pärast puhkusereisi päikese all ei maksa saunatamist sugugi peljata.
Soolatamisele järgnes lõppviimistlus ehk pesu. Sellest sai tõeline vahupidu, sest Mihkel Põllu kasutas vana head Türgi hamami nippi. Ta kastis padjapüüri seebivette, keerutas seda õhus nii, et püür täitus õhuga, ning surus siis sellest käega õhu välja, mille tulemusel tekkis riidekiudude vahelt välja tungiv rikkalik vaht. Kõik naised said kotitäie vahtu pesemiseks. See oli täitsa omamoodi kogemus. Palju lõbusam kui tavaline dušigeeli või seebiga küürimine.
Pärast seda kõike jaheda duši all seebivahtu maha loputades oli imetabane tunne. Ma ei mäletagi, millal end viimati nii pestud ja puhtana tundsin. Samas oli kõik ju lihtne ja kodustest tingimustes järele tehtav. Olgem ausad, seltskonnal on sauna juures oma võlu ja kodus üksinda sellist tunnist või poolteisest mässamist ei viitsiks ette võtta. Külla oleks seda alati hea teha koos heade sõpradega.
Üks nooremaid saunatajaid, Sigrid Saar, oli kogetust vaimustuses. «Sain palju uusi asju teada ja kuigi ma pole end eriliseks leilihundiks pidanud, oli selline mässamine ja ühine ajaveetmine väga tore,» ütles ta.
Kõige toredam on see, et saunas tekib vabastav ja hea olemine, kus leiliga vaheldumisi visatakse nalja, arutatakse päevakajalistel ja elulistel teemadel, sekka veidi kõmugi, kuid muhedas ja sõbralikus võtmes. «Vao saun on koht, kuhu on hea tulla lõõgastuma,» märkis Saar.
Sauna eesruumist kerist kuumaks kütnud Vao külavanem Andres Pajula ütles, et nad hoiavad sauna hinges nii vähese kuluga kui võimalik. Iga päev maja ei köeta ja elektrit ei kasutata. «Saunapäeva hommikul kella kümnest tuleb kütja majja ja hakkab puid panema. Kütte läheb kohe ka eesruumi kamin. Kui väljas on mõistlikud kraadid ja majas on kümmekond plusskraadi sees, siis on kella kolmeks, kui on naiste aega, saun soe ja ruumid parajalt soojad,» selgitas ta.
Kui väljas paugub pakane, käivad saunalised maja eelkütmas juba eelmisel päeval, sest siis kipub poolest päevast sauna ettevalmistusteks nappima. Ehkki küttepuude hind kerkis eelmisel aastal lakke, on nendega seni aidanud kohalikud ettevõtjad ning kel on vähegi võimalik kuskilt soodsamalt midagi saada, see annab sellest kohe teada.
Vao saun on Pajula meelest eriline ka selle pooles, et keegi ei keela seal vihelda ja ennast möksida. «See viimane on küll olulisem naistele. Teadupoolest enamikus avalikes spaasaunades ja ujulates ei tohi teha ei üht ega teist teha,» lausus ta.
Pärast saunapäeva läbib saun alati põhjaliku koristuse, et järgmisel nädalal jälle puhtalt saunalisi tervitada. «Koristamiseks on meil kindlad inimesed, kes saavad vaeva eest saunarahast väikest tasu,» sõnas Pajula.
Katre Kasemaa lisas, et sauna sisustus on inimeste abiga kogutud. «Kellel on üle diivan, kellel laud, kellel lamp, kellel vaip. Nii need asjad on siia tekkinud,» ütles ta.
Olemine on sedavõrd õdus, et nüüd on saunatajatel Kasemaa ütlust mööda komme tähistada saunas ka tähtpäevi. «Kui mehed tegid ükskord naistele toreda üllatuse ja katsid naistepäevaks laua, saigi tava alguse. Tegime neile meestepäevaks mehise peolaua vastu ja sestsaati olemegi saunas tähistanud tähtsündmusi,» ütles ta.
Kasemaa lisas, et sugugi mitte kõik Vao saunas käijad pole suured leilisõbrad ega tule ka seepärast, et kodus poleks sauna või pesemisvõimalust. Paljud käivad saunas hea seltskonna ja kogukondliku tunde pärast. «Meeste puhul on eriti tore see, et tullakse koos poegadega, kelle tarvis on saunas mänge. Sel moel tekib saunaseltskonnale järelkasv,» lausus ta.
Midagi enamat kui pesemiskoht
Vao saunast on kujunenud kogukonnale oluline kooskäimiskoht, kuhu tullakse juba ka kaugemalt. «Käivad inimesed Koerust, Järva-Jaanist, Kuusnast ja mujaltki,» ütles Kasemaa ja lisas, et sauna mahub alati veel inimesi. Seega on uued tulijad alati oodatud. Miks mitte tulle Paidest või Peetrist või Roosna-Allikult või kus tahes mujalt.
Tavapäraselt on naisi saunas viis-kuus, parematel päevadel kümme, aga mahuks poole rohkem. Mehi käib küll arvuliselt enam, kuid neilegi võiks lisa tulla.
Kasemaa meenutas, et eelmisel aastal sattusid nende tagasihoidlikku saunakesse Taani sõdurid. «Kütsime leiliruumi korralikult kuumaks ja mu poeg läks neile leili viskama. Tema suureks üllatuseks oli sõdurpoiste vastupidavus väga napp. Käre leil, mille peale suurem osa eestlastest ei tee teist nägugi, oli neile ekstreemne ja nad põgenesid lavalt kiiresti,» lausus ta.
Seda nähes lubasid ülemused, et toovad ka edaspidi sõdureid sauna, et neis vastupidavust ja tahtejõudu treenida. «Elame, näeme,» sõnas Kasemaa.
Saunaõhtu lõppedes ei jooksnud naised sugugi kohe laiali. Enne krõbedasse talve sukeldumist tuli keha maha jahutada ja väljahigistatud veevarud tagasi juua. Toreda ürituse puhul oli laual snäkke ja juttu jätkus kauemakski. Rõõmsalt tervitati ka mehi, kes omakorda saunarituaale nautima läksid.
Sellise ägeda saunakogemuse keskel olles tabasin end mõttelt, et selliseid saunakökse võiks olla palju rohkem. See ärgitaks kindlasti ühtehoidvate kogukondade teket. Mõistan, et töö ja vaevata ei tule midagi, ning sauna ülalpidamine on järjepidev kohustus ja kindlasti ka kulu, aga kui Vao rahvas on seda suutnud, siis miks ei peaks suutma ka teised. Lõppude lõpuks on ju eestlased saunarahvas ja just saunalavadelt on saanud alguse nii mõnigi suur idee ja väärt tegu.
Rõõmustasin siiralt, kui Koeru kogukonna tänuüritusel tunnustati Vao küla naisi tegusate ettevõtmiste ja MTÜd Vao Saun saunatava hoidmise eest. See tunnustus läks küll kindlalt õigesse kohta!
Sauna-aasta puhul kutsun kõiki üles rohkem saunarõõme nautima ning oma ihu ja hinge käreda leiliga puhastama. Ja kui te pole seni veel meelepärast sauna leidnud, siis minge ja saage mõnus elamus Vaolt. Igal laupäeval oodatakse seal naisi kell 15–18 ja mehi kohe pärast seda, kuniks neil jõudu jätkub.