/nginx/o/2016/02/01/4956973t1h1478.jpg)
/nginx/o/2023/03/13/15195904t1h1272.jpg)
- 2021. aastal oli Järvamaal arheoloogilisi uuringuid 18
Järvamaa keskraamatukogus avanes eelmisel nädalal MTÜ Eesti Arheoloogide Liit eestvedamisel valminud plakatinäitus «Arheoloogilised välitööd Eestis 2022».
Traditsiooniline rändnäitus liigub aasta lõpuni mööda Eesti teadus- ja kultuuriasutusi ning tutvustab laiale avalikkusele kõige värskemaid Eestis tehtud arheoloogilisi avastusi ja uurimiste tulemusi. Kui tavapäraselt on näitus oma rännakut alustanud Tallinnast, siis tänavu oli see esimest korda huvilistele uudistamiseks üleval hoopis Saaremaal. Selleks oli ka põhjust, sest rohkem kui tosinkonnast Eesti 2022. aasta põnevaimast uurimisobjektist pärineb koguni neli just sealt.
Näitust sisse juhatavale plakatile on märgitud paigad Eestis, kus eelmisel aastal arheoloogilisi uuringuid tehti. Pilt kaardil on üsna kirju – täpikestega on märgitud mitu uuritud paika Harjumaal, Saaremaal, Tartumaal, Virumaal ja mujalgi, ent Järvamaa on nende kõrval üsna valge laik.
Kaardilt nähtub, et maakonnas on eelmisel aastal uuringuid olnud üksnes kahes paigas, kuid see ei tähenda siiski, et Järvamaa oleks juba niivõrd läbi uuritud, et arheoloogid siit kaarega mööda käivad.
Näituse üks koostajatest, Eesti arheoloogide liidu esimees Ulla Kadakas, selgitas, et tegelikult on olukord hoopis vastupidine. «Järvamaa arheoloogiapärand on põhiosas veel avastamata, sest teadusajaloolistel põhjustel pole arheoloogid siia kuigi palju jõudnud – uurimiskeskustest on Järvamaa alati olnud natuke eemal,» lausus ta. Kadakas lisas, et arheoloogia eriala on äärmiselt väike ja sajandi jooksul, mil Eestis on arheoloogiaga teaduslikul tasemel tegeletud (ülikoolis eraldi erialana õpitav alates 1920. aastast), on Eestis nüüdseks koolitatud arheolooge paarisaja ringis, kellest 75–85 inimest töötab erialal.
«Töökohad asuvad ülikoolides, muuseumides, muinsuskaitses ja eraettevõtetes. Selline arheoloogide hulk on aga alles viimasel 30 aastal nii, varasemate aastakümnete peale oli arheolooge üldse paarkümmend,» selgitas Ulla Kadakas. «See ongi põhjus, miks Eestis on väga ebaühtlaselt arheoloogiapärandit välja selgitatud – iga teema ja piirkonna peale pole lihtsalt jagunud uurijaid.»
Kadakas nimetas ka teise põhjuse, miks arheoloogilisi uuringuid just liiga tihti ei tehta. «See on arheoloogiale iseloomulik viimasel 20-30 aastal: arheoloogid ei saa oma uuringukohti ise plaanida, sest teadusrahastust ülikoolidel ja muuseumidel ei ole. Arheoloogia sõltub meil valdavalt ehitustegevusest, see tähendab, et 95 protsenti, mõnel aastal isegi 99 protsenti arheoloogilistest uuringutest on päästeuuringud,» lausus ta.
Ulla Kadakas nõustus, et eelmisel aastal oli tõepoolest Järvamaal väga vähe uuringuid – vaid üks eeluuring Paides Simsoni veski juures (uue suure keskuse arendusalal linnusest idas ja kirdes) ning üks väike uuring Koeru kiriku lähistel. «Samas näiteks 2021. aastat võibki Paide ja Järvamaa aastaks nimetada, sest siis oli siin uuringuid lausa 18, sealhulgas paljudel Paide vanalinna põhitänavatel,» ütles ta. Toona tehtud tööde käigus tuli leiumaterjali, mida uurida, näiteks Suur-Aia tänavalt välja palju. «Oleme leiud pakkinud ja kui kaevamised on lõppenud, saame jätkata nende puhastamist ja uurimist. Määramist vajab rikkalik luumaterjal,» ütles 2021. aasta sügisel Järva Teatajale arheoloog Ants Kraut. Ta lisas, et suurem osa metallleide on ilmselt uusajast, kuid ka nende puhastamisel võib tulla mõndagi huvitavat lisaks 16. sajandist pärit müntidele. Muuhulgas ka Pikal tänaval kaevamisi teinud arheoloogid leidsid seal avastatud prügistuskihi, kus oli palju loomaluid, sigade, veiste, kitsede ja lammaste omi. Leiti ka munakivisillutist, keraamikat ja metalli. Enamik leiumaterjalist hinnati ajavahemikku 17.–19. sajand.