:format(webp)/nginx/o/2022/03/04/14407500t1h2796.jpg)
/nginx/o/2023/03/29/15225777t1he78f.jpg)
Eesti maapiirkondade elujõulisus on väärtus, mille eest tuleb riigil tugevalt seista. Kurb on lugeda, kuidas maakoolide püsimine on suuresti raha taga, kuna kohalikel omavalitsustel ei ole piisavalt jõudu koolimaju senisel kujul ülal pidada ja õpetajate palgakasvuga toime tulla. Rahalised raskused ei peaks aga viima maakoolide sulgemiseni. On oluline, et riigi abikätt oleks tunda, et igas Eestimaa paigas oleks võimalik saada kodulähedast haridust. Vähetähtis ei ole ka see, et just kooli olemasolu on aidanud paljudel peredel maale kolida. Kuid pidev hirmutunne kooli sulgemise ees pidurdab piirkonna arengut ja tekitab ebakindlust tulevikus maale elama kolida soovijate seas.
Lapsi kipub maapiirkondades küll vähemaks jääma, kuid külastades maakoole, on alati rõõm näha, kui pühendunult teevad seal tööd õpetajad ja kui õpihimulised on lapsed. Ümbritsev keskkond mõjutab meid palju ja mõistagi on väikeses koolis mõnusam õppida, sest õpetaja tähelepanu on rohkem õpilastel. Seetõttu ei tohi koolide olemasolu vaadata vaid kulude võtmes, vaid ka sellest lähtuvalt, kui palju need kogukonnale tagasi annavad.
Eestis on väga erineva asustustiheduse, ühenduse ning vahemaadega piirkondi. Keskerakond on alati teadvustanud linna- ja maakoolide erisusi. Kõige paremini tunnevad kohapealseid olusid kogukonna liikmed ise ning suudavad volikogude kaudu otsuseid teha.
Rohkem digipööret
Hariduspoliitika oli Keskerakonnal äsja lõppenud riigikogu valimiste platvormi kõige esimene peatükk ehk meie erakonnale on haridusküsimused ääretult olulised. Oleme välja toonud hulk punkte, mis kehtivad nii koolidele üldiselt kui arvestavad ka erisusi. Meie lubaduste hulgas on näiteks, et käivitame investeeringute programmi, et korrastada ja nüüdisajastada haridusasutusi kogu Eestis. Kuid sealt leiab ka muid punkte, mis puudutavad näiteks õpetajate töötasu ja motivatsiooni.
Oleme kodulähedase hariduse tagamiseks ka omajagu teinud. Kui Keskerakond kandis valitsusvastutust, tõsteti kohalike omavalitsuste tulubaasi majanduskriisiaegsete kärbete tasemele. See andis linnadele ja valdadele lisaressursi muude vajalike tegevuste kõrval ka kodulähedasse haridusse investeerida.
Digilahendusi arendati koroonaperioodil tugevalt ning kasutajad võtsid need ka omaks. Samas näitas see, et vajadus nii-öelda päriselt koolis käia on suurem, kui varem võib-olla arvati. Õpilaste võimete ja pädevuste erinevused tulid selgelt välja.
Kindlasti on vaja, et meie e-õppevahendid oleksid ajakohased ning neid arendataks pidevalt, kuid need ei asenda õpetajat, klassiruumi, koolimaja ega kaasõpilasi. Samas peaksime endalt küsima, kas oleme hajaasustusega piirkondades kasutanud kõiki e-riigile omaseid võimalusi tänapäevast haridust anda.
Tean inimesi, kes juhivad suure osa ajast kaugtööna suuri ettevõtteid, järjest rohkem riigiasutusi pakub paindlikke töövorme ning isegi perearstide hulgas on leidnud kasutust videokonsultatsioonid. Ei ole saladus, et maakoolidesse on keeruline õpetajaid leida ja olemasolevad pedagoogid peavad andma mitut õppeainet. Pakun siinkohal välja, et kodulähedase hariduse jätkusuutlikkuse huvides võiks praegusest aktiivsemalt rakendada veebitunde, kus õpetaja saaks ekraani vahendusel korraga tundi anda mitmele maakooli klassile. Õpilased oleksid loomulikult klassiruumis ja neile pakuks tuge abiõpetaja.
Valitsus ei hooli maapiirkondadest
See on loomulikult ainult üks meede, mida valitsust moodustavad erakonnad peaksid kindlasti kaaluma, et koolidele vajalikku tuge pakkuda. Esmajoones tuleb vastata aga küsimusele, kas kodulähedase hariduse kättesaadavus on riiklikult oluline teema või mitte? Kahetsusväärsel kombel ei ole ma praeguselt haridusministrilt Tõnis Lukaselt (Isamaa) kuulnud maakoolide kohta toetavaid sõnu. Loodava valitsuskoalitsiooni liikmetest üritas poliitilise avaldusega («Omavalitsused, pange koolide sulgemine pausile, kuni koalitsioonilepe on tehtud») miinust vähendada Lauri Läänemets (SDE), kuid tema sõnadel puudub kaal. Nagu tehti üle sotside juhi pea ära otsus kaotada tasuta ühistransport, nii kirjutatakse üheskoos alla ka maakoolide sulgemisele.
Ma ei süüdista siinkohal valusaid otsuseid tegema pidanud kohalikke omavalitsusi, kes on aastaid maakoolidele oma eelarvest peale maksnud. Tegemist on oluliselt sügavama ja laiema probleemiga, mis kätkeb endas regionaalpoliitikat selle kõige laiemas mõttes, samuti julgeolekualaseid küsimusi. Võime vaid ette kujutada, mida toob kaasa olukord, kui mahajäetud talumajades on kustunud viimanegi tuluke ning äärealadel vihiseb vaid tuul.