Riik ei saa maakoole Exceliga mõõta

Jüri Ratas. Foto: Tairo Lutter

Eesti maapiirkondade elujõulisus on väärtus, mille eest tuleb riigil tugevalt seista. Kurb on lugeda, kuidas maakoolide püsimine on suuresti raha taga, kuna kohalikel omavalitsustel ei ole piisavalt jõudu koolimaju senisel kujul ülal pidada ja õpetajate palgakasvuga toime tulla. Rahalised raskused ei peaks aga viima maakoolide sulgemiseni. On oluline, et riigi abikätt oleks tunda, et igas Eestimaa paigas oleks võimalik saada kodulähedast haridust. Vähetähtis ei ole ka see, et just kooli olemasolu on aidanud paljudel peredel maale kolida. Kuid pidev hirmutunne kooli sulgemise ees pidurdab piirkonna arengut ja tekitab ebakindlust tulevikus maale elama kolida soovijate seas.

Lapsi kipub maapiirkondades küll vähemaks jääma, kuid külastades maakoole, on alati rõõm näha, kui pühendunult teevad seal tööd õpetajad ja kui õpihimulised on lapsed. Ümbritsev keskkond mõjutab meid palju ja mõistagi on väikeses koolis mõnusam õppida, sest õpetaja tähelepanu on rohkem õpilastel. Seetõttu ei tohi koolide olemasolu vaadata vaid kulude võtmes, vaid ka sellest lähtuvalt, kui palju need kogukonnale tagasi annavad.

Eestis on väga erineva asustustiheduse, ühenduse ning vahemaadega piirkondi. Keskerakond on alati teadvustanud linna- ja maakoolide erisusi. Kõige paremini tunnevad kohapealseid olusid kogukonna liikmed ise ning suudavad volikogude kaudu otsuseid teha.