Kas laseme lastehalvatusel ja difteerial naasta?

Vaktsineerimine aitab gripiviirusega paremini toime tulla ning hoiab ära haiguse raskema kulu ja ka tüsistused. Foto: Dmitri Kotjuh

Viimase kümne aasta jooksul on Eestis pidevalt vähenenud laste vaktsineerimine ohtlike nakkushaiguste vastu. Seetõttu oleme jõudnud olukorda, kus meil on reaalne oht raskete nakkushaiguste tagasitulekuks.

Terviseameti nakkushaiguste epidemioloogia osakonna peaspetsialist Irina Filippova nentis, et nakkushaigused ei tunne riigipiire. „Globaliseerunud maailmas võivad haigusetekitajad levida ühe päeva jooksul suvalisest maailma paigast teise. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on Euroopas viimastel aastatel suurenenud nakatumine vaktsineerimisega ennetatavatesse haigustesse, mille levikut pole aastakümneid nähtud. Näiteks registreeriti Euroopas 2022. aastal 331 difteeria haigusjuhtu, millest üks lõppes surmaga, aasta varem oli Tadžikistanis lastehalvatuse puhang ning 2018. aastal suri Lätis läkaköhasse vaktsineerimata laps. Aastatel 2017‒2019 oli Euroopas leetrite puhang, haigestus üle 200 000 inimese,“ tõi Filippova näiteid piiri tagant. Kuid puutumata pole jäänud ka Eesti, meenutagem näiteks 2018. aasta leetripuhangut Saaremaal. Ka punetistest ja mumpsist pole me 21. sajandil puutumata jäänud.

Vaktsineerida on ohutum kui põdeda

Irina Filippova selgitas, et immuunsüsteemi ülesanne on tunda ära, meelde jätta ja asuda kiiresti võitlusse haigusetekitajatega, millega keha võib elu jooksul kokku puutuda. „Vaktsineerimine on organismile kindlasti vähem koormav ja ohutum viis immuunsuse saavutamiseks, kui nakkushaiguse läbipõdemine. Ei ole võimalik ette ennustada, kui raskelt keegi haigust põeb ja millised võivad olla selle tagajärjed. Vaktsiini abil omandatud immuunrakud tunnevad haigusetekitaja ära ja ei lase üldjuhul sellesse haigusesse haigestuda,“ kirjeldas Filippova.

Ometi püsib visalt ringluses müüt, justkui vaktsineerimine nõrgestaks immuunsüsteemi. Tegelikult on asi vastupidi – vaktsineerimine aktiveerib ja treenib immuunsüsteemi, võimaldades kaitsta keha haigusetekitajate eest, millega me varem kokku pole puutunud. „Vaktsiinid ei saa põhjustada haigust, kuna sisaldavad nõrgestatud või surmatud haigusetekitajaid või nende osakesi,“ selgitas Filippova.

Valeinfo mõjutab inimeste otsuseid

Irina Filippova nentis, et internetis ja meedias levib vaktsineerimise kohta vastuolulist infot: „Vaktsineerimisvastased tekitavad palju kahju sellega, et levitavad erinevate meediakanalite kaudu aktiivselt väärinfot. Eesti tervishoiusüsteem on üles ehitatud tõenduspõhisele meditsiinile ja teadusele, mis on piisavalt tõestanud, et tänapäevased vaktsiinid on efektiivsed ja ohutud. Oma lapse vaktsineerimise üle otsustamisel tuleb lähtuda vaid ametlike infoallikate infost (näiteks https://ta.vaktsineeri.ee) ja vajadusel küsida nõu spetsialistilt, eeskätt oma perearstilt-õelt või raviarstilt. Spetsiifilistes küsimustes on võimalik pöörduda nõu saamiseks ka infektsioonhaiguste arstide, Terviseameti või Ravimiameti poole,“ juhendas Filippova.

Kuid miks on vaja nakkushaiguste vastu vaktsineerida just imiku- ja lapseeas? Irina Filippova selgitas, et eesmärk on optimaalse immuunvastuse kujundamine. „Emalt saadud antikehade tase langeb imikul paari kuu jooksul, seetõttu on tähtis alustada lapse vaktsineerimisega õigel ajal vastavalt immuniseerimiskavale. Tuleb meeles pidada, et mõned nakkushaigused on eriti ohtlikud just imikutele ja väikelastele, näiteks rotaviirusenteriit (viiruslik soolenakkus) võib imikul kulgeda väga raskelt. Ka läkaköha on just neile eriti ohtlik, enamik surmajuhtumeid on alla kolme kuu vanuste imikute hulgas,“ nentis Filippova.

Peagi saavad lapsed, keda vanemad vaktsineerida ei lubanud, täiskasvanuks. See võimaldab neil ise oma vaktsineerimise üle otsustada, kuid kas lapseeas saamata jäänud vaktsiine üldse saab täiskasvanuna teha? Irina Filippova: „Kui inimene jäi lapsena vaktsineerimata läkaköha, poliomüeliidi, leetrite, mumpsi, punetiste, B-viirushepatiidi ja HPV vastu, siis täiskasvanuna on nende haiguste vastu vaktsineerimine võimalik, kuid oma raha eest. Immuniseerimiskava näeb ette täiskasvanute tasuta vaktsineerimist difteeria ja teetanuse vastu.“ Ühtlasi tuleb arvestada, et vaktsiinid võivad erineda laste vaktsiinidest ja nende efektiivsus või olla madalam, samuti võib vaktsineerimisskeem olla teistsugune. Täiskasvanuid ei vaktsineerita üldjuhul Haemophilus influenzae tüüp b, rotaviiruse ja tuberkuloosi vaktsiinidega, sest need on näidustatud lastele.

Vaktsiinidega seotud müüdid ja faktid

• MÜÜT Vaktsiinid pole ohutud ja nende kõrvaltoimed on eluohtlikud.

• TEGELIKKUS Vaktsiinid on bioloogilised ravimid. Ravimite kasutamine pole kunagi täiesti ohutu, seetõttu tuleb kaaluda kasu ja võimaliku riski suhet. Vaktsiinide kasu seisneb välditud nakkushaigustes ja nendest tingitud tüsistustes, sh surmajuhtudes. Võimalik risk on vaktsiinist põhjustatud kõrvaltoimed. Need on enamjaolt kerged ja kiiresti mööduvad. Tõsiseid kõrvaltoimeid esineb väga harva.

• MÜÜT Vaktsiinid sisaldavad ohtlikke aineid.

• TEGELIKKUS Vaktsiinid koosnevad toime- ja abiainetest. Toimeained on surmatud või nõrgestatud bakterid või viirused või murdosa nende valkudest. Toimeained tagavad immuunsuse kujunemise inimese organismis. Abiained soodustavad vaktsiini toimet ning tagavad vaktsiini säilitatavuse ja stabiilsuse. Üks selline abiaine on sorbitool, mida esineb looduslikult puuviljades, näiteks õuntes ja pirnides.

• MÜÜT Mitme vaktsiini korraga manustamine või mitmekomponentsete vaktsiinide kasutamine on kahjulik.

• TEGELIKKUS Vaktsiinide samaaegne manustamine on ohutu ja ratsionaalne, sest:

• erinevate vaktsiinide samaaegne manustamine eri kohtadesse kutsub esile samasuguse immuunvastuse ja minimaalse sagedusega kõrvalnähud nagu nende eri ajal manustamine;

  • nõrgestatud elus- ja inaktiveeritud vaktsiinide samaaegne manustamine tagab normaalse immuunvastuse, ei põhjusta rohkem kõrvalnähte ning välja kujuneb samasugune antikehade tekkimine nagu monovaktsiinide eraldi manustamisel;

• MÜÜT Vaktsiinid pole efektiivsed.

• TEGELIKKUS Eestis on paljud nakkushaigused, näiteks lastehalvatus, kadunud tänu sellele, et meil on vaktsineerimisega hõlmatus olnud kaua kõrge. Peatatud on ka mitme varem laialt levinud nakkushaiguse, nagu leetrid (üksikud haigusjuhud aastas), punetised (viimati registreeritud 2014. aastal) ja difteeria (viimati 2001. aastal) levik. B-viirushepatiidi, mädase ajukelmepõletiku ja mumpsi esinemine on vähenenud märkimisväärselt.

Enne vaktsineerimise laialdast kasutusele võtmist olid väikelaste peamised surmapõhjused nakkushaigused.

Eestis vaktsineeritakse lapsi immuniseerimiskava alusel 13 vaktsineerimisega välditava nakkushaiguse vastu: B-viirushepatiit, difteeria, teetanus, läkaköha, poliomüeliit ehk lastehalvatus, mädane ajukelmepõletik (Haemophilus influenzae tüüp b), punetised, leetrid, mumps, rotaviirusnakkus, tuberkuloos, HPV ja gripp.

Neist üheksa esimese tõve vastu oli 2010. aastal Eesti kaheaastastest lastest vaktsineeritud 95–96 protsenti, kuid 2021. aastal napilt alla 90 protsendi. Maailma Terviseorganisatsioon soovitab enamiku nende haiguste korral 95-protsendilist vaktsineerimisega hõlmatust.