Metsisekanad – peatus metsateel

Foto: Ingmar Muusikus

Kohtusin ühel aprillihommikul läbi Väätsa metsade sõites kahe metsise­kanaga. Kanad olid just pulmast tulnud ja kõrgendatud meeleolus. Jalutasid uljalt keset kruusateed, kaelad õieli, kekutasid ja kaagutasid ega tahtnud auto eest paanikas lendu pageda. Võimalus veerandtund selliste iludustega koos veeta oli pildistajale puhas rõõm.

Aprill on metsisepulmade kõrgaeg. Just kuu keskpaigas käivad kanad kõige aktiivsemalt mängus. Siis on kuked hoos, kaklevad omavahel ja püüavad kanade soosingut võita. Kanade osalus mängus on valju kaagutamisega kaugele kuulda. Juba mais istuvad metsisekanad mõnes niiskes mustikamännikus vaikselt pesadel, sulandudes hea varjevärvusega silmatorkamatult metsaalusesse.

Metsisekanad ja -kuked ei käi metsateedel niisama või lõbu pärast. Metsised neelavad seal väikeseid kive, mis aitavad maos taimse toitu seedida. Kui talvel on metsis männiokka dieedil, siis varakevadel lisanduvad villpeaõisikud ja mullused jõhvikad, suvel mustikad, sinikad, pohlad ja haavalehed. Tibud on paar esimest elunädalat putuktoidulised. Putukate olemaolu mais-juunis metsa all on uue põlvkonna ellujäämisel hästi oluline.