75% eestlastel pole ootamatustega toime tulekuks turvavõrku. Kuidas seda endale luua?

Tühi rahakott. Foto: Unsplash

​Finantstervise indeksi kohaselt puudub suurel osal Eesti elanikest finantsiline turvavõrk – puuduvad säästud ettenägematute olukordadega toime tulekuks, kindlustused ja piisav tagavara pensioniks. Miks on aga finantsiline turvavõrk oluline ning kuidas seda luua?

Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse sel kevadel valminud uuringu kohaselt on Eesti elanike finantstervis pingeline. See tähendab, et inimesed tulevad toime igapäevaste rahaasjadega, kuid ei tunne end piisavalt kindlalt ja turvaliselt võimalike ootamatuste korral ja ka tulevikule mõeldes. Samas on lausa kolmandik haavatavas olukorras, kus nende kulud ületavad sissetulekuid, säästupuhver on väike või olematu, puuduvad kindlustused ning laenukoormus käib vähemal või suuremal määral üle jõu.

„Pingeline või haavatav finantstervis tuleneb osaliselt finantsilise turvavõrgu puudumisest, mis muidu kaitseks inimest ootamatute olukordade eest. Siia alla lähevad laenu-, elu- ja kodukindlustus või muud lepingud, näiteks testament. Selline kindlustunnet pakkuv turvavõrk puudub täielikult veerandil Eesti elanikest,” ütles Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse juht Kati Voomets.

Kindlustus kaitseb ennast ja lähedasi

Turvavõrgu puudumine toob omakorda kaasa ebakindluse. Nii peavad oma majanduslikku olukorda ebaturvaliseks koguni 40% Eesti elanikest ja turvaliseks vaid 24%. Võrdluseks tunneb end ebaturvaliselt vaid 13% Rootsi elanikest. Ebakindel tunne tuleviku suhtes on suuresti seotud väheste säästude ja pensionivara või koguni nende puudumisega, aga ka ebaselgete varasuhtega. Näiteks pole ühiselt kodulaenu võtnud partnerid mõlemad kinnisvara omanikud või ei ole laenumaksete võrdses tasumises selgelt kokku leppinud, mistõttu võib hiljem tekkida tõsiseid vaidlusi. Või pole läbi mõeldud, kuidas soovitakse, et vara edasi päranduks ega arvestata, et koos varaga saab pärija endale ka lahkunu täitmata kohustused.

Kindlustus võib küll tunduda üleliigse kohustusena, kuid sellega kaasas käiv turvatunne tõstab märkimisväärselt inimese elukvaliteeti. „Lisaks kodukindlustusele, mis kaitseb eluaset õnnetusjuhtumite või varguste eest, on võimalik sõlmida ka laenumaksekindlustus, mis tuleb abiks töövõime või ametikoha kaotuse korral. On oluline leida just enda olukorras sobivaim kindlustuskaitse, et oleksime piisavalt, kuid mitte ka ülearu kindlustatud,” ütles Voomets. Kui eluaseme kindlustamine on rohkem levinud, siis elukindlustuse peale ei taheta väga mõelda. „Elukindlustus annab turvatunde, et ülalpidaja kaotuse ja töövõimetuse korral on perel võimalik katta igapäevaseid kulutusi. See on eriti vajalik, kuna uuringu kohaselt arvab ligi veerand Eesti elanikest, et nad ei suudaks üksi finantsiliselt toime tulla. Ebakindlus on seejuures rohkem levinud naiste, väiksema sissetulekuga inimeste ja töötute seas,” lisas ta.

Vastutustundlik laenamine tagab kontrolli oma rahaasjade üle

Üsna suureks probleemiks on ka nn laenulõks või enda lõhki laenamine. Koguni 18% Eesti elanikest hindab leibkonna laenusummat suuremaks, kui suudetakse hallata. Võrdluseks oli Rootsis vastav näitaja kolm korda madalam, mille põhjuseks on eelkõige Baltimaade elanike sagedasem kiirlaenu kasutamine. „Inimese laenukohustused ei tohiks ületada 30–50% igakuisest sissetulekust. Kui laenutaotlusele tuleb eitav vastus, siis tuleks küsida põhjendust ja paluda soovitusi edaspidiseks ning hätta sattumise korral tuleks pöörduda koheselt laenuandja poole, et otsida koos lahendusi,” sõnas Voomets.

Pensioniks tuleks valmistuda varakult

Finantstervise indeksi kohaselt on pensionäride olukord Eestis keskmisest märkimisväärselt kehvem – koguni 44% liigituvad haavatava finantstervisega gruppi. Selle põhjuseks on pikaajaliste säästude puudumine. Näiteks pole 40% Eesti elanikest kindlad, kas nende säästudest piisab selleks, et hoida soovitud elukvaliteeti pärast pensionile jäämist.

Voometsa sõnul kaob kahetsusväärselt noorematel inimestel huvi, kui siduda sõnad „säästmine” ja „pension,” sest viimane tundub olevat lõputult kaugel. „Tegelikkuses tuleks juba varakult mõelda lisaks riiklikule kogumispensionile ka lisavõimaluste peale. Näiteks kasutades III sammast või investeerimisfonde. Esimese suur eelis on võimalus saada igal aastal tuludeklaratsiooniga 20% sissemaksetest tagasi, kui need ei ületa 15% aastasest sissetulekust. Olenemata sellest, millist varianti kasutada, tuleks kogumisega alustada võimalikult vara. Liitintressi tõttu on aeg alati koguja poolel ning mida varem hakata investeerima, seda parem on tulevikus sinu elukvaliteet,” ütles Voomets.