Energiakriisi esimese talve õppetunnid ehk miks me endiselt kergendatult hingata ei saa

Elektriliinid Lasnamäel. Pilt on illustreeriv. Foto: Remo Tõnismäe/Postimees Grupp

Maikuu esimeses pooles langes maagaasi hind viimase kahe aasta madalaimale tasemele, Euroopa gaasihoidlad on üle ootuste kõrgel tasemel täidetud ning kevadeine päike on koos lisanduvate tuuleenergia tootmisvõimustega aidanud elektrihinna tuua alla 10 sendi kilovatt-tunni eest. Ometi viitavad kõik märgid, et energiakriisi ei saa me kohe lõppenuks kuulutada.

Eesti Energia turuanalüüsi strateeg Olavi Miller kirjutab, et maagaas maksab Euroopas praegu ligi kümme korda vähem kui eelmise aasta augusti lõpus, mil börsihind püstitas kõigi aegade rekordi 339,2 €/MWh. Esmalt vähendas Venemaa oluliselt tarneid Nord Stream torujuhtme kaudu, peatas need hooldustööde ettekäändel sootuks, kuniks seni teadmata põhjustel toimunud plahvatus septembri lõpus Nord Streami lõplikult rivist välja lõi.

Napi kuu jooksul paljastus kõige valusamal kombel aastakümnete jooksul üles ehitatud Euroopa sõltuvus Venemaa fossiilkütustest, mida Ukraina sõja käivitanud Moskva maksimaalselt ära kasutada püüdis. Nii poliitiliselt, majanduslikult kui kommunikatiivselt.

Ei tohi sõltuda ühest tarnijast ega ühest kütusest

Energiatootmine ei tohi sõltuda ainult ühest tarnijast. Enne sõja algust sai Saksamaa 55% oma gaasist Venemaalt. Selle ärakukkumine tekitas tühimiku, mida polnud võimalik kiirelt asendada ja seetõttu tuli tarbimist piirata. Gaasihind mitmekordistus.

Nii Saksamaa kui teised Euroopa suured tööstusriigid vähendasid gaasitarbimist 15 protsendi jagu, ent suuresti tuli see tänu tööstussektori panusele. Osa ettevõtteid suutis toorainet vahetada, osa tegevust piirata ja osa oli sunnitud tegevuse ajutiselt peatama või selle Euroopast välja kolima.

Läbi Ukraina ja Türgi jõuab Venemaa maagaas endiselt Euroopasse, kuid võrreldes varasemate aastate mahtudega moodustab see võrdlemisi väikese osa. Võrreldes 2021. aastaga importis Euroopa Venemaalt eelmisel aastal neli korda vähem torugaasi ja tänavu väheneb Moskva tähtsus veelgi. Energiakriisis osutus Euroopa päästerõngaks veeldatud maagaas (LNG), mille impordimahud püsivad rekordiliste lähedal.

Kuigi olulisemateks partneriteks on Ameerika Ühendriigid ja Katar, veetakse olulisel määral LNG-d sisse ka Venemaalt. Kuigi nii Euroopa Komisjoni kui mitme Euroopa suurriigi valitsuste tasandilt on soovitatud ka Moskva sõjamasinat rahastava LNG ostmine lõpetada, ei jõuta tõenäoliselt Euroopa Liidus kokkuleppeni see ametlikult keelustada. Sellise kokkuleppe efektiivne rakendamine nii, et see Venemaale ka soovitut survet avaldaks, oleks ka keeruline, kuivõrd LNG näol on tegemist globaalse kaubaga.

Möödunud talve energiakriis näitas ka seda, et energiatootmine ei tohi sõltuda ainult ühest tootmisüksusest. Mitmekesine ja võimalusel detsentraliseeritud tootmine on parem kui üks suur tootmisüksus. Suure elektrijaama avarii (tehniline rike, sõjaline rünnak vms) kriitilisel hetkel tekitab märkimisväärse kahju, sest suurt jaama on väga keeruline kiiresti muu pakkumisega asendada. Kui asendada ei saa, tuleb tarbimist piirata ja hind selle tulemusel mitmekordistub.

Vanad tootmisüksused tuleb hoida töökorras kuni…

Euroopa suurriikidest sai seda kõige vahetumalt tunda Prantsusmaa. Aastakümneid tänu tuumajaamadele eksportinud riik sai möödunud talvel esmakordselt importijaks, sest jaamu opereeriv Energie de France ei suutnud tagada nende töökorda.

Läänemere piirkonnas oodati pikisilmi Olkiluoto 3 tuumajaama käivitust Soomes ja Ringhals 4 remondist naasmist Rootsis (kokku 2700 MW), ent kumbki ei saanud töökorda enne energiakriisi teravaima tipu möödumist kevadel. Kui detsembri keskel langes rivist välja ka 1400 megavatine Oskarshamn 3 tuumajaam Rootsis, kerkis nädala keskmine elektrihind kõigi aegade kolmandaks. Kümnendi lõpuks toovad leevendust piirkonda kerkivad arvukad meretuulepargid, ent tuleval talvel neist veel abi pole.

Vanad tootmisüksused tuleb hoida töökorras seni kuni uued veel arendamisel ja ehitamisel on. Vanad põlevkivijaamad, mujal Euroopas vanad kivisöejaamad ja sulgemisele minevad tuumajaamad aitasid möödunud talvel energiadefitsiiti märkimisväärselt leevendada.

Rahvusvahelised ülekandeliinid on haavatavad

Möödunud talvel sai Eestist üle pika aja elektrienergiat eksportiv riik, sest defitsiit Soomes (ja Rootsis) oli nii suur, et vaatamata üle 90 euro küündinud CO2 kvoodi hinnale pääsesid turule ka põlevkiviblokid, millel normaalsetes tingimustes sinna enam asja ei oleks. Mäletatavasti hoiatasid nii Rootsi kui Soome põhivõrguettevõtted juhitud elektrikatkestuste eest, mida neis tingimustes peeti küllalt tõenäoliseks. Helsingis arutati, kuidas korraldada talvel kontrollitud energiakatkestusi tarbimise piiramiseks. Energiadefitsiidi mõju jõudis isegi kinnisvarahindadesse, mis suurimat energiapuudust tundnud Lõuna-Rootsis langesid ülejäänud riigist oluliselt kiiremini.

Kesk-Euroopa, eeskätt Saksamaa toetusid möödunud talvel kivisöejaamadele. Suurte vaidluste tulemusel pikendati ka riigi kolme viimase tuumajaama tööiga, ent aprilli lõpus pandi need igaveseks seisma. Viimased tuumajaamad andsid selle aasta esimese kolme kuu jooksul umbes 5% riigi elektritoodangust ning tuumaenergia moodustas eelmisel aastal vaid 6% Saksamaa energiatoodangust. Taastuvenergia osakaal võrdluseks oli 44%.

Kuigi eelmisel aastal püstitati kivisöest energiatootmise kõigi aegade rekord, võiks emissioonide vähenemisele 2023. aastal kaasa aidata energiatarbimise piiramine ning tuuma- ja hüdroenergia kosumine, mis mullu said kannatada vastavalt hooldusprobleemide ja põua pärast.

Venemaa ei ole muutunud

Riikidevahelised ülekandeliinid ja muu oluline taristu on haavatav. Ühine ja vaba energiaturg tagab rahuolukorras soodsaima elektrihinna tarbijale, aga sõjaolukorras peab olema tagatud siseriiklik energiatootmisvõimekus juhuks, kui riikidevahelisi ühendusi rünnatakse. Ideaalis võiks see võimekus olla konkurentsivõimeline ehk suutma ka rahu ajal turuhindadega toota, eksportida, kasumit teenida. Põhimõtteliselt saaks ju ka vanu katlaid igavesti alles hoida, aga see oleks tulu asemel püsikulu. Paremad alternatiivid on täna juba olemas.

Kaitsmaks olemasolevaid energiatootmisrajatisi, hakkasid Norra ja Euroopa Liidu lähimeres patrullima NATO jõud, ent see on äärmuslik, kriisiaegne meede, sest Venemaa pole muutunud.

Kremli energiasõda Euroopa vastu möödunud talvel ei õnnestunud: tuled jäid põlema ja inimesed ei pidanud kodudes paksude tekkide all külmetama, Euroopa tööstus ei kukkunud kokku. Venemaa agressiooni tulemusena on aga Venemaa suure tõenäosusega pikkadeks aastateks Euroopa energiaturult tõrjutud. Ent nagu viimane aasta on näidanud, siis kiireid lahendusi piirkonna energiasõltumatuse ja -julgeoleku märkimisväärseks kasvatamiseks ei ole. Selle teadmise valguses on positiivne, et nii riigid iseseisvalt kui Euroopa Liit tervikuna on jõuliselt välja töötamas tulevikuplaane, kus Venemaa poolt tulevate riskidega arvestatakse.