Öeldakse, et langevat tähte nähes on mõistlik midagi soovida. Eelmise neljapäeva öösel vastu reedet võis soovida oma pool tuhat korda, sest umbes nii palju kordi taevas Järvamaa kohal hetkeks sähvis.
Iseasi on muidugi, kui palju neist soovidest täide läheb, sest need polnud mitte langevad tähed, vaid Tallinna–Tartu kõrval asuval Nurmsi murulennuväljal korraldatud suur langevarjudessant – õppeoperatsioon, mille käigus harjutati Eesti kaitsmist võimalikus kriisiolukorras.
Soojast sai külm
Mina ei soovi öisel tunnil tolmusel külavaheteel sõjaväepolitsei kontrollpostidest möödudes muud, kui et oleksin võinud soojemalt riidesse panna. Päevane 20 plusskraadi on asendunud neljakraadise kargusega, nii et kohased olnuks talvemüts ja kindad, mitte suvejakk ja nokkmüts.
Aga see selleks.
«Langevarjureid on 500–550,» ütleb tulijatele teadja. «Nad puistatakse välja mitme lainena,» saan järgmiseks teada ja näha keskkooliaegseid valemeid meenutavat slaidi. Kes tuleb, millal tuleb, palju langevarjureid on – kõik kombinatsioonid on seal kirjas.
Aga aitab teadjatest ja nende teadmistest. Kell on saanud üks öösel. Järgmise paari tunni jooksul kostab Nurmsi lennuvälja kohalt õige mitu korda madalat undavat müra. Lennukid tulevad, sellest annab märku väikeste, vilkuvate tulede lähenemine, ja siis nad lähenevad. On jälle vaikne ja pime öö. Kuniks kõik kordub.
Saanud enda kätte öövaatlusseadme, selgub, et vaikne ja pime öö tähendab tegelikult sadade ja sadade langevarjurite liuglemist maa poole. Alla heidetakse ka paarkümmend konteinerit, sest kuidas sa varustuseta ikka lahingut pead.
Kui poolakad, tšehhid ja britid on maa peal oma üksused kokku saanud, ootavad õppuse stsenaariumi järgi neid lähedal asuvas metsatukas vaenulikud jõud.