​Neli põhjust, miks lapsed rattaga koolis ei käi

Foto: Tormi Tabor

Rattarikka reede aktsioon kutsub lapsi ja noori juba kuuendat nädalat järjest rattaga kooli minema. Kui paljud koolinoored ongi värskes õhus liikumise võlu avastanud – näiteks eelmisel reedel loendati 50s koolis üle 4000 jalgratta –, siis endiselt on lapsi ja vanemaid, kes leiavad põhjusi, miks rattaga liiklemine võimalik ei ole.

MTÜ Rattaga Kooli juhatuse liige Tormi Tabor toob välja neli kõige levinumat takistust ning selgitab, kas ja kuidas neid ületada saab.

Eesti ilm ei ole rattasõiduks sobiv

Arvamus, et ratas sobib liiklusvahendiks vaid ilusa ilmaga, on müüt. Tegelikult saab rattaga sõita iga ilmaga! Tänaste ilusate päikeseliste päevadega sobivad rattasõiduks täiesti tavalised riided, millele tuleb lisada vaid korralik kiiver. Ka halvem ilm ei ole rattasõiduks takistus, sel juhul on vaja vaid sobivat riietust. Vastavalt aastaajale ja ilmaennustusele võib vajalik olla vihmakeep või tuulekindel jakk. Seega tegelikult ei ole vaja ideaalset ilma, vaid tahtmist ja pealehakkamist! Alustades rattasõiduharjumuse kujundamist ilusate kevadilmadega, on seda lihtsam jätkata ka sügise tulekul.

Koolide ümbrus ei soosi rattasõitu

Koolide ümbruses võiks olla autodel, jalakäijatel ja ratturitel kõigil oma liikumisrada – nii on kõigil turvaline. Võrdlemisi ohutu on ka lahendus, kus jalakäijad ja ratturid on ühel teel ning autod eraldi. Selle lahenduse miinuseks on aga see, et jalakäijatega ühisel teel olles peavad ratturid vähendama liikumiskiirust ning kaotavad seega rattasõidu olulise eelise. Ka jalakäijatele on selline lahendus ebamugav, kuna konfliktide vältimine jalgratturitega nõuab ekstra ettevaatlikkust.

Kui kooli liikluslahendus täna igale liiklejale veel eraldi rada ei võimalda, tuleb hakata tegutsema olukorra parandamise nimel. Koolid saavad kaardistada, kui palju ühe või teise liikumisviisiga kooli tullakse ning seada arengukavas eesmärgiks kondimootoriga liikumisviiside suurendamise.

Ruum kooli ümbruses on alati piiratud, kuid sageli piisab ka lihtsatest lahendustest – olemasolevad teed saab jagada mitmeks rajaks, eemaldada teedelt postid ning lisada rataste parkimiskohti. Enamasti võtavadki suurema osa ruumist enda alla autod, kui aga luua võimalusi teisteks liikumisviisideks, pole nii suure hulga autode mahutamiseks enam vajadust ning vähenevad ka hommikused ummikud. Ettepanekud koolide ümbruse parendamiseks tuleks esitada kooli hoolekogule, kes saab need edastada koolipidajale. Mõjus viis ettepanekute tegemiseks on ka koos õpilastega välisvaatluse korral ideede ja tähelepanekute kogumine, mille nad siis ise omavalitsuse esindajateni viia saavad.

Kodude ümbrus ei soosi rattasõitu

Lisaks sellele, et rattasõidu võimalused oleksid head sihtpunkti ehk kooli ümbruses, peavad nad sobilikud olema ka kodu juures. Näiteks pole ka paljudel uutel majadel täna rattahoidjaid, kus oleks mugav ratast parkida. Kui laps peab ratast igapäevaselt keldrisse või mitmendale korrusele tassima, väheneb tema motivatsioon mõnusast liikumisest kiiresti. Õnneks on mõned linnad nagu Tallinn ja Tartu loonud spetsiaalsed toetusvõimalused rattaparklate ehitamiseks. Teistes linnades ja asulates võib kaaluda ratta parkimiskohtade loomiseks „Hoovid korda“ toetuse taotlemist. Lahendused on enamikes kohtades tegelikult olemas, vaja on need vaid üles leida!

Lapsed ei saa iseseisvalt liiklemisega hakkama

Harjumuste jõud on suur ning uute harjumuste kujundamine keeruline. Laste jaoks on ju mugav kui vanemad neid aasta läbi autoga nii kooli kui ka huviringi viivad – miks peakski nad sellisest lihtsast taksoteenusest loobuma? Et tekitada lastes liikumisharjumust ning oskust igapäevaseid trajektoore iseseisvalt läbida, on esmalt vaja teadvustada, et ratas on autole tõsiseltvõetav alternatiiv. Rattasõit on keskkonnasõbralik, kiire ja mugav liikumisviis, mis panustab laste liikumisaktiivsuse suurendamisse ja seeläbi ka tervise parandamisse.

Kui lapsevanemad ise ratast liikumisvahendina ei kasuta, on neil keeruline ka last rattaga liiklema suunata. Sellisel juhul võiksid hoopis koolid võtta laste liikumisharjumuste suurendamisel eestvedaja rolli. Koolid saavad laste ja lapsevanemate julgustamiseks korraldada ohutu liiklemise koolitusi ning meeleolukaid ühisüritusi, mille keskmes on just kaherattalised liiklemisvahendid. Ka koolipere ise saab eeskuju näidata – kui õpetajad, kooli juhtkond ja osa õpilasi juba ratast kasutab, siis näevad ka teised, et see pole mitte ainult võimalik, vaid tegelikult ka väga meeldiv viis ühest kohast teise liikumiseks.