MEES, KES EHITAS AUTOSID JA LENNUKEID ⟩ Lahkus Järvamaa kuulsam leidur

Türi tehnikamees, leidur Uno Veeberg (89). Foto: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Türi kesklinn. Värviline kortermaja. Esimene korrus. Tavaline välisuks. Kõik, mis jääb sissepoole, on aga eriline ja näitab pensionipõlve veetva kohaliku leiduri Uno Veebergi (89) elu nii mitmetahulisena, et sellisele kujundile pole matemaatikud veel isegi nime andnud.

«Tahate lennukit näha?» küsib kevadpealinnas vanadus­põlve veetev Uno Veeberg. Ja juba lendab pildialbum magamistoas lauale.

Veidi aega hiljem kostab sealsamast: «Tahate autot?» Ja juba küünitavad käed järgmise pildiraamatu järele. Neid albumeid ja pilte võiks sirvima jäädagi, sest elupõline tehnikamees ja valumeister, jaanuaris juba 90 aasta juubelit tähistav Uno on päris pesueht leiutaja, kes on pika elu jooksul hakkama saanud nii lennumasina kui ka mitme auto ehitusega.

Tarvastu kandist pärit ja sõjaväeteenistuse järel töö tõttu Türile jõudnud Uno Veeberg on tegus. Veel vanuigigi asjatab ta korteris ringi. Kui tarvis, lööb maja ees autole hääled sisse ja põrutab äärelinna garaaži juurde või suvemajja. Mis sest, et tema suuremad projektid on lähedaste soovitusel riburada pidi muuseumitesse jõudnud või jõudmas, jagub neis kohtades uudistamist küllaga.

«Olen loodud käsitööliseks. Olen selline, milliseks taevataat on mind teinud, ja ma ei saa sinna midagi parata,» ütleb Uno. «Projekteerimine ja konstrueerimine, oma kätega tegemine – ma kohe pean saama nokitseda.»

Kogu see ehitus, ka välja­mõtlemine, nii lennuki kui ka autode puhul, on olnud Unole alati väga huvitav. «Mulle on pisut ka disaineripisikut sisse pandud. Kunsti ma ei disaini, rohkem ikka tarbeasju, olgu see kasvõi kirvevars,» lausub ta.

Uno võtab kätte treitud küünlajalad. Näitab. Laseb katsuda. Õunapuu. Uhke värk!

Moodsa aja tarbeesemeid peab Uno küll nutikaiks, kuid siiski agadega. «Tänapäevased asjad on ju tehtud selliselt, et need ei tohi kaua kesta. Muidu jääks tööstus nälga, muidu ei saaks uusi asju poodidele müüja,» arutleb ta. «Mina olen vana, teistmoodi mõtlemisega. Võtke kasvõi mu praegune auto. Milleks ma pean uut ostma, kui vana veel väga hästi käib? Vana on just hea, sest seda saab ise kodus kohendada. Ega mina jõua nende heade ja uutega võidu ajada.»

Uno Veeberg ütleb, et tema valmistab üksnes töötavaid asju. Mittetöötavaid tema käe alt ei tule. Miks peakski? Maailm on praaktoodangut täis.

Aga kõigest järjekorras. Vana (H)unt, nagu talle hüüdnimi külge on jäänud, näitab ja selgitab.

AUTOD

Autodega on nii, et neid on Uno Veeberg elu jooksul meisterdanud vähemalt neli.

Asi sai alguse vajadusest. «Ju ma polnud piisavalt punane. Seega, autoostuluba mulle ei antud, kuid sõita oli vaja,» selgitab ta. «1950ndate lõpus nägin Pärnus isetehtud autot ja tekkis kohe tahtmine. Poes oli müüa ahjuplekki, tuttava majaehitaja käest sain roovlatte, Türilt võitööstusest katlale mõeldud torusid. Neist tegin robustse redelraami, aretasin selle alla sillad ja jõuallikaks läks mootorrattale IŽ mõeldud mootor. Nii ma plekist masina kokku sättisin ja sellega sõitsin.»

Hiljem valmisid keerulisemad autod, näiteks klaasplastkere ja õnnelike juhuste kaudu saadud Moskvitš 408 mootoriga. «Esisilda ei tohtinud ise teha, seegi oli Moskvitšilt,» märgib ta.

Üht neist masinatest näidati ETV saates «Ringvaade» kui Balti jaama ootepaviljonis avatud näituse «Ajareis. Elu Nõukogude Eestis 175» tehnikapärlit. Pealinna mehed ostsid masina endale, mitte Unolt, vaid Pärnust, kuhu auto oli vahepealsete omanikevahetustega sattunud.

Uno «Ringvaate» saatelõiku ei näinud. Põhjendab seda vähese telerivaatamisega. Hea, kui uudistele saab pilgu peale heita. Mõnikord jääb ta juba nende ajal tukkuma.

Esimene auto ei jäänud viimaseks. Ei jäänud teinegi. «Esimese auto müüsin maha seetõttu, et saada raha, polnud ma ju rikas mees, ning ehitada järgmisena juba parem, paremate detailidega auto,» ütleb ta.

Nii see läks.

Viimaseks katsetuseks jäi mõni aasta tagasi neljarattaline mopeed. Türi äärelinnas asuva suvila tagahoovis jõudis Uno Veeberg valmis teha savimudeli, kuid kuuldused, et masinat registrisse saada võib osutuda võimatuks, sundisid töö pooleli jätma.

Praegu sõidab Uno Veeberg VAZ 2108ga. Aastast 1986. «Sõidab paremini kui omatehtud autod, mootor on võimsam,» sõnab ta.

KORTER

Uno Veeberg kutsub sisse. Pigistab tervituseks kätt. Nagu tangidega, teate ju küll seda tunnet. Asub tutvustustuuri tegema.

See on köök. Kitsuke. Köögilaua kõrval on kate, mille all on kopeerpink. Uno tavatseb seal mootori nukkvõllide kallal nokitseda, küll remontida, küll ümber ehitada. Paneb aga ventilaatori käima ja asub töö kallale. «Pink on kummipuksidel, eriti tugevat müra ei tekita – kõik on vaikne, naabrid ei kuule midagi,» ütleb ta.

Sõnade kinnituseks näitab ette. Mootor hakkab vaikselt surisema. Vaikseks see surin jääbki.

«Viimasel ajal leiab pink mul kasutust rohkem käiana,» tuleb kommentaariks, enne kui tangise pigistusega käsi mootori välja lülitab.

GARAAŽILEIUD

Korterist viib teekond garaaži. Sealt leiab väike­traktori. Nimi: Kusiratsik.

Oleme nõutud.

«Kas te ei tea, mida see tähendab?»

«Ei tea!»

«See on sipelgas,» ütleb Uno Veeberg muheldes. «Sain kord EPT aegadest tuttavate meestega kokku, istusime, muljetasime ja nii see nimi sündis.»

Sipelgas või mitte, see kõik on jälle Uno kätetöö. Küljes initsiaalid UV ja puha. «Ostsin tuttavate kaudu tagasilla ja kaks Moskvitši käigukasti. Sild sai tehtud kitsamaks ja kaks käigukasti kokku ehitatud, muidu läheks kiirus ju tohutu suureks,» tutvustab ta nippe. «Traktori ette tegin kolme rootoriga niiduki. Meetrise lõikelaiusega.»

Lasteauto. Mänguauto. Heal autol mitu nime. Igal juhul on garaaži põrandal midagi puidust kerega, midagi pisikest.

Uno Veeberg selgitab, et 2013. aastal meisterdas ta lastelastele mõeldes elektriauto. «Mootoriks sai autolt pärit alalisvoolugeneraator, sest seda oli võimalik elektrimootoriks ümber teha. Toide tuli akult ja autolt on ka nii edaspidi- kui ka tagurpidikäik, ei puudu ka piduri- ja gaasipedaal,» selgitab ta. «Et lastel oleks hõlpsam, siis tegin nii, et edaspidikäiguga hakkavad kohe tuled põlema.»

On ka suunatuled, taga- ja pidurituled. Kõik nagu päris. Pane aga aku peale ja mine sõitma. Kui vaid akut oleks. Veel ei ole, sest Unol oli seda igapäevaauto peal tarvis.

Kaherattalised. «Pensionile jäädes otsustasin huvi pärast sääreväristaja mootori neljataktliseks ehitada,» alustab Uno Veeberg järjekordse tehnikaprojekti juures.

Ta räägib tõukuritest ja nookuritest, õlipaagist ja kuivkarterist, omavalatud silindrist ja kõrgest surveastmest. Räägib lihtsalt, kuid tehnikakaugel on aru saada siiski raske. «Jõudu on sellise mootoriga kindlasti rohkem kui tavaliselt sääreväristajal. Korra keerad ja kohe tunned, kuidas läheb,» ütleb ta.

Selle tehnikaime kõrvalt võib leida ka ühe numbrimärgiga mopeedi. Uno Veebergi kätte sattus poolik Honda mootor. Silindri, kolvi, silindripea, nookurid ja klapid – need võik valmistas ta ise. «Katsetasin selle mootori peal mitut karbiraatorit. Lõpuks jäi paika Jawa karburaator, see sobis kõige paremini,» ütleb ta.

MUUSEUMID

Praegu on Uno Veebergi ehitatud lennuk Laitse muuseumis, kuid selle osiseid on ka kevadpealinnas. Magamistoa seinal tükike tiivast, garaažis kunagi purunenud propeller.

Suuremaks äpraduseks – piloot Kalju Käi jäi küll terveks – peab Uno maandumist viljapõllule ja seal lennukiga tehtud uperpalli.

Autodega on nii, et «Ringvaates» näidatu on ostetud Tallinna. Üks Uno Veebergi autodest, 1980ndatel valmistatud Taksikoer, on aga Põlvamaal Eesti maanteemuuseumis.

Ka mõlemad kaherattalised on kodugaraažist ära lubatud. Laitse muuseumi, kui täpne olla.

SUVILA

Uno Veebergi suvila töötuba on puunikerduste tarbeks.

Eks mingil ajal on siingi keevitatud, kuid praegu leiab siit näiteks puur- ja treipinke. «Suurema tööpingi meisterdasin valmis juba enne majaehitust. Kõik aknad-uksed tuli ju omal teha,» selgitab ta. «Väiksem treipink valmis pesumasina mootorist.»

Vanuigi ongi Uno Veebergi üks lemmiktegevus treimine. «Mul on seljaga pisut kehvasti, kuid treimisega on ju nii, et seda saab teha ka istudes. See on ajaviide, kui on vihmased ilmad või midagi muud teha ei ole,» lausub ta.

Kui käsi nupule vajutab, kuuleb siingi samasugust tasast surinat nagu korteri köögis.

LENNUK

Elutoast leiab lennuki prototüübi. Seda võib pidada taevaste seikluste alguseks.

«Miks just lennuk?»

«Huvitav oli teha ja eks tahtsin ka lennata,» avaldab Uno Veeberg. «Kui autosid tegin juba varem, siis lennukiga oli nii, et enne tuli pensionile jääda. Ega varem olekski saanud teha, sest KGB oli tugevasti iseehitajate kallal. Üks Oisu mees tegi omal ajal aerosaani (propelleri jõul liikuv mootorsaan – toim) ja peksti selle eest poolvigaseks. Süüks pandi Rootsi sõitmise mõtteid.»

Lennuk sai 1990ndate alguses valmis ja lennukatsetused tehti Koigi murulennuvälja kohal. Veeberg meenutab, et esialgu oli lennuki jõuallikaks mootorrattamootor. See osutus jõuetuks ja pikemaid lennureise sellega ette võtta ta ei tihanud. «Seejärel sain ühe vana ja logu Volkswageni põrnika mootori, läbi häda remontisin ära ja panin lennukile külge.»

Lennumasina esimene katsetaja oli kadunud Kalju Käi. Uno Veeberg sõnab, et temal olid vaid teoreetilist laadi teadmised, piloodipaberid ja lendamiskogemus puudus. Kaljul seevastu oli mõlemat.

Selgus, et omavalmistatud lennuk lendab küll. «Kõige keerulisemaks osutus maandumine. Üles läks nagu iseenesest, allatulekuga oli nii, et enne tuli ikka mitu ringi teha, kuniks asi paremini selgeks sai,» muljetab ta.

Uno Veebergi lennumasin lendas kuni 200 meetri kõrgusel, sest siis oli maapind veel hästi näha. Tiir ümber lennuvälja ja oligi aeg maanduda.

Lugu ilmus esmakordselt 2019. aasta sügisel ning on mõeldud meenutusena hiljuti lahkunud leidurile.