Türilt alustanud võrkpallilegend jättis endast maha suured kingad

• Poiss, keda kuulati ja kelle eeskuju järgiti
• Mehed andsid noortele võimaluse areneda
• Sugugi paljud ei suuda 20 aastat koondises püsida

Eelmisel laupäeval oma võrkpallurikarjääri viimase etteaste palliplatsil teinud Kert Toobali võib nüüd julgelt Järvamaa ajalooraamatutesse Peet Raigi kõrvale võrkpallilegendide sekka kirjutada. Türilt väikese poisina võrkpalluriteed alustanud sportlane jättis Eesti võrkpalli suure jälje ja on järeltulevate võrkpalli­põlvede suur iidol.

Türi võrkpallitreener Villi Vantsi, kes Kert Toobali omal ajal treeningrühma valis, mõtiskles selle üle, et tegelikult sattus Kert võrkpalli mängima heal ajal. «Siis oli Järvamaal võrkpall au sees ja konkurents teiste aladega väike. Noorte seas olid esindatud kõik vanuseklassid ja selline süsteem toetab tippude arengut,» selgitas ta.

Vantsi meenutas, et tuli spordikooli tööle 1987. aastal ning asus treeningrühma moodustama teise, kolmanda ja neljanda klassi poistest. «Mäletan, et läksin spordipäevale ja vaatasin sealt tublimad välja. Kert Toobal oli kõige noorem, kelle oma treeningrühma kutsusin, sest ta jäi mulle südika sportlasena kohe silma,» lausus ta.

Vantsi hinnangul pärineb Kerdi sportlikkus kodust, isa oli spordimees ja kasvatas kolme poega sportlikus vaimus. «Kert oli treeningutel püüdlik ja tubli. Temas oli tahet saada paremaks ja käia trennis selle pärast, et midagi saavutada. Ta tahtis alati väga võita,» ütles ta.

Kert Toobali tulemusele orienteeritus mõjus kogu treeningrühmale. Vantsi hinnangul kujunesid temas varakult välja liidriomadused. Ta kutsus ka kaaslasi treeningutel korrale, kui suhtumine liiga ülemeelikuks läks või keegi mängu tõsiselt ei võtnud. «Ta oskas seda teha omal sõbralikul moel ning teda kuulati ja tema eeskuju järgiti. Sellisest mängijast on treenerile alati palju kasu,» ütles ta.

Väikeste võrkpalluritena tahavad kõik poisid Vantsi sõnul palli maha lüüa ja võistkonnale punkte tuua. Paraku on võrkpallis ka teisi tähtsaid positsioone, mis tuleb mängijatega täita. «Kert oli küll hea hüppevõime ja kiire käega ning omavanuste seas vaieldamatult üks parimaid ründajaid, kuid ma vaatasin juba varakult, et ega temast väga pikka meest kasva. Teadsin Kerdi vanemaid ja aimasin, et ta jääb kasvult selliseks keskmiseks, mis teeb ründaja koha mängimise natuke keerulisemaks,» selgitas­ ta.

See oli põhjus, miks Vantsi suunas noore Toobali juba varakult sidemängija positsioonile. «Ta jäi silma hea mängu lugemise oskuse ja leidlikkusega ning see sobis suurepäraselt sidemängijale. Samas oli tal ka parajalt pikkust, et täita ära koht blokis,» põhjendas ta.

Villi Vantsi ütlust mööda andis Kert Toobali arengule noore sportlasena hoogu juurde võimalus treenida ja mängida ka endast vanematega. «Võrkpalligruppe oli igas vanuseklassis ja sain teda suunata mängima juba ka temast vanemate noormeestega,» sõnas ta.

Nii oli Toobal ühel hetkel sidemängijana juba endast kolm aastat vanemate noormeeste võistkonnas. «See pani ka vanemaid poisse pingutama, sest kes see tahab pingile jääda ja noorema enda eest platsile lasta,» märkis ta.

Kui aeg oli küps, suunas Vantsi Kert Toobali Eesti meistriliigas mängiva Paide Herese meeskonda, kus ta võttis noore poisina üsna kiiresti üle võistkonna põhiside rolli. «Mul oli hea meel, et meeskonnas olid sedavõrd mõistvad ja toetavad mehed, kes said aru, et tegemist on noore mängukogemusi vajava talendiga. Iga teine oleks ehk viltu vaadanud, kui peab platsi kõrvale jääma, kuid Kerti hoiti ja talle anti võimalus,» meenutas ta.

Gadi ja Janis Rohtjärv võtsid Kert Toobalilt legendaarse Herese mängusärgile autogrammi. Just sellest meeskonnast sai Toobali sportlaskarjäär Eesti võrkpalli meistriliigas omal ajal alguse. Foto: Erakogu

Herese ajast Kert Toobalit hästi tundev endine võrkpallur Janis Rohtjärv ütles, et noor sidemängija eristus teistest meeskonda mängima toodud noortest selgelt. «Nägime kohe, et tal on pea omal kohal, loeb mängu ja tõstab võrgu tühjaks,» ütles ta.

Ka Rohtjärv rõhutas, et noored mängumehed olid meeskonnas oodatud ega olnud pelgalt pudelikandjad. «Kert teenis austuse ja koha põhikoosseisus kiiresti välja. Tegelikult teadsime, et teda pole meil kauaks ja teda ootab ees suur tulevik,» sõnas ta.

Sellest ajast on Janis Rohtjärv Kert Toobali tegemisi võrkpallis suure huviga jälginud ja käinud nii palju kui võimalik tema koondisemängudele kaasa elamas. «Julgen öelda, et teist sellist sidemängijat annab Eestist leida. Neid mehi, kes on koondises paarkümmend aastat vastu pidanud, on teisigi, kuid ei enne ega ka pärast Kerti ei tea ma ühtegi sidemängijat, kes suudaks nii professionaalselt ja targalt palle ründajatele ette mängida nagu tema,» lausus ta. «Pole kahtlustki, et ta on omal alal legend.»

See on kahtlemata ka põhjus, miks Kert Toobal oli hinnatud võrkpallur selliste suurte võrkpallimaade nagu Prantsusmaa ja Itaalia klubides. «Kui käisin kunagi Itaalias Kerdi mängu vaatamas, sattusin kauaaegse Eesti võrkpallikoondise treeneri Michael Cretuga rääkima ja viskasin nalja, et olen Kerdiga ühes meeskonnas mänginud, aga nii, et tema on varumeeste pingil ja mina platsil. See seik lõbustas meid mõlemaid, sest sel ajal oli Kert juba vaieldamatult üks Eesti hinnatuimaid võrkpallureid,» meenutas­ ta.

Janis Rohtjärv märkis, et Kert Toobali karjääri on olnud rõõm jälgida. «Kui ta Eestisse tagasi tuli ja oli tunda, et hakkab vaikselt otsi kokku tõmbama, oli tunne, nagu saaks üks oluline ajastu Eesti võrkpallis läbi. Kuidagi tühi tunne tekkis,» lausus ta. «Seda panust, mis ta võrkpallile on andnud, ei saa minu hinnangul mõõta.»

Aga hea on Rohtjärve meelest see, et Kert ei kadunud võrkpalli juurest päris ära, vaid jätkab teisel moel Eesti võrkpalli liidus. «Kindlasti näevad paljud temas ka suurte kogemustepagasiga treenerit, kuid teda tundes kaldun arvama, et tema loomuses on rohkem olla enesekriitiline kui teisi kamandav. Ma ei kujutaks teda ette kellegi peale häält tõstmas või nõudlikke korraldusi jagamas,» arutles ta.

Kert Toobali koondisekarjäärile tagasi vaadates ütles treener Villi Vantsi, et see sai alguse kohe noores eas. «Minu teada on ta Eesti noortekoondistesse kuulunud B-klassist saati ja tema rahvuskoondisse jõudmine oli sellele loogiline jätk,» lausus ta.

Vantsi meenutas üht seika, mis on talle Kerdi koondisekarjääri algusajast meelde jäänud. «Vaatasin telerist Kerdi esimest mängu Eesti koondise eest ja minu kolleeg oli kommentaatoriks. Kui Kert tõstis ühe kehvalt vastu võetud palli 30 sentimeetri kõrguselt maast temporündajale ette ja too lajatas selle blokki, ütles kommentaator, et selline absurdne tõste oli noore ja rumala sidemängija suur viga. Täpselt kümme aastat hiljem oli taas Eesti koondise mäng ning seal oli täpselt sama olukord ning siis nimetas seesama kommentaator seda Kerdi geniaalseks tõsteks, mida vastased ei osanud oodatagi,» lausus ta.

Vantsi jutu mõte on selles, et Kerdil oli hämmastav oskus üllatada ja mängida sidemehena nii, et vastased ei aimanud palli liikumist ette. Kui algul peeti tema tõstmisstiili lolluseks, siis ajapikku saadi aru, et see on geniaalne.

Märgiline on seegi, et meeste rahvuskoondisse kuulus Kert Toobal ligi 20 aastat, mis on ühe sportlase kohta erakordne saavutus. Suure osa sellest ajast oli ta ka kaptenina meeskonna hing.

Villi Vantsi ütlust mööda võiks ju Kert oma hea füüsilise vormi, tervise ja kogemuste pealt veel aastaid võrkpalli mängida, kuid ta on öelnud, et on andnud endast kõik ja see ei paku talle enam midagi. «Ju ta tunneb, et saab alale nüüd teisel moel kasulik olla, ja panustab võrkpalli hoopis alaliidu töö kaudu,» lausus­ ta.

KOMMENTAAR

Gadi Rohtjärv

Kert Toobali alatine fänn ja praegune kolleeg Eesti võrkpalli liidus

Seda aega, kui Kert Toobal Paide Hereses mängis, ma ei mäleta. Olin siis veel liiga väike. Tean neid legendaarseid lugusid isa (Janis Rohtjärv – toim) ja tema sõprade kaudu.

Küll on kogu meie pere olnud alati Kerdi suured fänn ja toetaja. Käisime igal pool nii palju kui võimalik tema mänge Eesti koondisega vaatamas.

Isegi Järva Teatajas ilmus 2015. aastal minust ning õdedest Birgitist ja Beritist pilt, kus oleme Kerdile Torinos fännidena kaasa elamas. Tookord oli muidugi Järvamaalt veel palju teisigi võrkpallifänne kohale sõitnud.

Tänu isale ja Kerdile sai alguse mu suur armastus võrkpalli vastu ja see pole siiani kadunud, vaid ajas ainult kasvanud. Mul on nii uhke tunne oma kunagise spordi-iidoliga nüüd ühes meeskonnas «mängida».

Juba selle lühikese ajaga on ta näidanud end Eesti võrkpalli liidus väga vajaliku töötajana, kes suudab otsuseid ellu viia ja palju olulisi asju ära teha. Teda austatakse võrkpalliringkondades väga ja ta on järeltulevatele põlvedele suur eeskuju.