Ajaloolise teehöövli taastamise taga oli hulk vanatehnikasõpru

Käsitööna valminud teehöövel V-1 jõudis Maanteemuuseumisse. Foto: Arved Breidaks

Eesti Maanteemuuseumi kogusse jõudis 16. mail Põlva Kooli puhkpilliorkestri helide saatel silmapaistva masinaehitusinseneri Arnold Volbergi konstrueeritud, kodumaise masinatööstuse imeks peetav teehöövel V-1.

Paide teedemasinate tehases valmistati neid ainult 122 eksemplari, kuid ükski originaal pole säilinud. Toonase Nõukogude Liidu esimene iseliikuv teehöövel taastati originaaljooniste järgi Silver Maidla metallitöökojas Põltsamaal. Paides 1948. aastal valminud teehöövli taastamiseks kulus ligi neli aastat. Kuldsete kätega meister Silver Maidla ütles, et kõige suurem töö oli raami ettevalmistamine, kusjuures see tuli kokku panna poltidega, keevitust kasutati 75 aastat tagasi üsna vähe.

„Originaalosadest on ainult mootor, esisild, käigukast, tagasild, mis on lõigatud juppideks ja sealt siis kombineeritud selle masina jaoks parajaks,“ lausus Maidla masina saabumise puhul muuseumisse.

Teehöövli taastamises osales kümmekond vanatehnikahuvilist üle Eesti. Idee käis välja Raimo Unt, tallinlane Tõnis Pappel muretses ja tegi korda mootori ning kõik vajalikud agregaadid. „Kuna need olid Vene veoauto GAZ AA agregaadid, mille peal see teehöövel oli tehtud, neid juppe ikkagi on, olgugi et nende olukord ei ole kiita olnud,“ selgitas Pappel.

Raimo Unt sõnas, et tegemist on esimese ja viimase teehöövliga, mis on osalenud maiparaadil.

Maanteemuuseumi peavarahoidja Rain Rikas ütles, et teehöövel V-1 on tõepoolest täiesti unikaalne masin. „See on mitte üksnes Eestis esimesena ehitatud ja konstrueeritud iseliikuv teehöövel, vaid terve omaaegse suure Nõukogude Liidu esimene iseliikuv teehöövel. Ja oma aja kohta oli see haruldane seetõttu, et see oli hüdrauliliselt juhitavate tööorganitega masin. Nõukogude Liidus hakati järgmist teehöövlit tootma aasta hiljem,“ lausus Rikas.

Maanteemuuseumi juhataja Ivo Posti sõnas, et 122 toodetud V-1, mis omal ajal valmis said, on kõik maamuna pealt kadunud – viimane viidi veel mõni aasta tagasi võpsikust vanarauda. „Tekkis mõte, et võiks omaaegset Eesti tehnikaimet ju näidata,“ ütles Posti.

„Praegusel juhul on tegemist käsitööhöövliga, sest meister on ise hammasrattad, metallosad välja freesinud ja treinud. See on tohutu töö olnud viimased kolm aastat,“ tunnustas Ivo Posti. „Nii et tegemist on pragugi täiesti enneolematu ettevõtmisega, ehitada selline masin täiesti nullist üles. Tegemist on Eesti esimese hüdraulilise tee höövliga. Muidu käis see kõik – terade tõstmine – käsitsi, aga siin on tegemist puhta hüdraulikaga. Selles mõttes on ta omaaegne tehnoloogiline tipp“.

1946. aastal hakkas Eesti üks silmapaistvamaid masinaehitus insenere Arnold Volberg (2.07.1900 – 7.08.1967) konstrueerima veoauto GAZ-AA agregaatide (mootor, esi- ja tagasild) baasil teehöövlit, mis sai konstruktori perekonnanime esitähe järgi nimeks V-1. Moskvas moodustati Maanteede Peavalitsuse komisjon, mille osalusel katsetati teehöövlit. Höövel sai rahuldava hinnangu ja anti luba selle masstootmiseks. Esimene partii toodeti Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Maanteede Valitsuse Mehaanilise Keskremondi Töökojas (hilisem Paide Teedemasinate tehas) 1948. aastal. V-1 oli esimene Nõukogude Liidus toodetud iseliikuv teehöövel, see oli oluline suunanäitaja Eesti masinaehituse ja teedeehituse ajaloos. Teehöövli väljatöötajatele omistati vabariiklik preemia. Ühtegi 122 toodetud masinast pole säilinud. Aastatel 2019–2023 valmis jooniste järgi ning nõukogude autotööstuse originaalosadest Silver Maidla metallitöökojas Põltsamaal teehöövel nr 123.

Loe täpsemalt Transpordiameti digiajakirja Teejuht suvenumbrist!