Eks ma teadsin varemgi, et kui pingutan, saan hakkama

• Suur õpihimu tõi kooli lõpuks medali
• Ülikooliõpingute plaan on kindel

Ta ise paneks endale viimaste aastate eest hindeks nelja. Põhjendusega, et alati saab paremini. Arvestades aga, et Türi ühisgümnaasiumi hõbemedaliga lõpetanud Rasmus Juhansonile olid need aastad üks suur eneseületuse maraton, võiks see hinne siiski olla viis. Ja kui võimalik, siis plussiga.

Me ei olnud ammu silmast silma kohtunud. Me polnud ka ammu suhelnud. Kui viimati kohtusime, oli 2018. aasta hiline november. Õues valitses kaamos: kõle, niiske, pime ja vastik. Tõsiste silmadega Rasmus lebas siis Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse neljanda korruse palatis voodis. Kui kõhn ja habras ta oli! Nagu oleks kõik need küljes rippuvad kanüülid ja voolikud ta elujõust tühjaks imenud.

Aga me rääkisime. Ja kuigi kõrile kinnitatud hingamisaparaaditoru tõttu suutis ta ainult peaaegu hääletult sosistada, rääkisime pikalt. Tegelikult rääkis rohkem Rasmus, mina vaid küsisin. Ja kui ma täpselt aru ei saanud, siis Rasmuse ema ja õde aitasid kõrvalt tõlkida, sest nendel oli huultelt ja silmadest lugemise oskus. Me rääkisime mõni kuu varem juhtunud õnnetusest, mille tagajärjel ta seal voodis lebaski. Saatuslik vettehüpe, halvatud keha.

Pärast seda kohtumist läksin autosse ja nutsin rooli taga, enne kui tagasiteed koju alustasin. Nutsin, sest kusagil sisemuses said kokku kõik emotsioonid – kohutavalt kahju oli seda suurte ja tõsiste silmadega poissi palativoodis lebamas näha, seda juttu kuulda ja justkui ise läbi elada. Samas oli minus ka killuke rõõmu, et seesama tõsiste silmadega poiss, olles ise nii abitus olukorras, on täis elutahet. Ta ei ole allaandja tüüp.

Meie viimasele kohtumisele järgnes vaikus. Mitu aastat. Aeg-ajalt uurisin teadjamatelt, kuidas Rasmusel läheb. Sain teada, et läheb kenasti, ta ei sõltu enam hingamisaparaadist ja saab juba normaalselt rääkidagi. Aga miski hoidis mind tagasi, et seda kõike temalt endalt uurida. Korra trehvasin kohalikus toidukaupluses Rasmuse ema ja mainisin, et hea meelega sooviksin talle külla minna. Külla ma ei jõudnudki. Koroona pani elu kõigil ja kõikjal pausile.

Rõõmustasin südamest, kui kuulsin, et põhikooli lõpetas Rasmus väga heade tulemustega, seega oli tee gümnaasiumi valla. Kirjutasin talle siis Facebooki vestlusaknasse, et olgu siis juba ka gümnaasium medaliga lõpetatud ja ethoian tal silma peal. Rasmus tänas ja lubas, et annab endast parima, ja lisas juurde naerunäoga emotikoni.

Hakkasin telefonitoru otsas jälle nutma, kui kuulsin selle teisest otsast koolidirektori kinnitust millelegi, mida ääri-veeri juba teadsin – Rasmus lõpetab gümnaasiumi medaliga. Hõbedapoiss!

Kohtume jälle, kui väljas on juba suur kevad. Veel külm ja väga tuuline, aga päikesepaisteline. Aedlinna vaikse kõrvaltänava ääres asuva majani viib kohe väravast alates kiviparketist laotud jalgtee. Millegipärast tuleb pähe mõte, et see on täpselt nii lai, kui lai on ratastooli teljevahe.

Medalist ootab oma toas ja külalisele vastu tulnud isa juhatab lahkelt õige ukseni. Sinakashalli tapeediga toas mängib seinal teleris ajalookanal ja ekraanil rulluvad lahti teise maailmasõja aegsed sündmused vaheldumisi hallipäiste ajaloospetsialistide kommentaaridega.

Toas asuvast voodist vaatavad mulle vastu need tuttavad tõsised silmad, aga – mulle tundub vähemalt –, et neis on palju rõõmsamat sära.

Kuidagi kiiresti on läinud need kolm gümnaasiumiaastat Rasmuse meelest. Koroonaviiruse põhjustatud kaos, mis koolimaju tühjendas ja kodud klassiruumideks muutis ning mille kohta haridusspetsialistid ja teadlased ammu ennustasid, et kogu sellest tohuvabohust põhjustatud õpilünki saab veel aastaid hiljemgi lappida, oli temale parim lahendus. Täpsem oleks öelda, et veebi teel õppimine oli Rasmuse ainuke võimalus. Tema klassiruum ongi kodus.

Rasmus on alati olnud lahtise peaga poiss. Lihtsalt varem, põhikoolis, olid õppimise kõrval muud asjad aeg-ajalt veidi tähtsamad – trenn ja sõbrad. Ja juhtus ikka, et mõnel õhtul jäi õpiaega napiks ja järgmise päeva tunnikontrolli ajal lubas ta endale väikest spikerdamist. Või küsis mõnelt sõbralt abi, et kiirkorras materjalist aimu saada.

Ega põhikooliajast mingit hullu metamorfoosi pole toimunud, et à la vette hüpates lõin pea ära ja minust sai geenius. Eks ma ikka varem ka teadsin, et kui pingutan, siis saan hakkama.

Et Rasmusele meeldib must huumor, sain teada juba meie esimesel kohtumisel. Seda omadust pole ta õnneks ka viis aastat hiljem minetanud.

Sõbrad on muidugi alles, aga tihti nendega kokku ei satu, väljas käimisest rääkimata. Taipoksi trenni enam teha ei saa. Seda asendab nüüd kodustes tingimustes füsioteraapiatreening. Selle jagu oli õppimisele rohkem aega keskenduda.

Ega mul ju peale trenni ja niisama arvuti jõllitamise polegi muud teha. Selles mõttes jäigi õppimine.

Õhtuti sai ikka tunde õpitud, lõpuks ei saanud enam arugi, kui olin juba kolm tundi järjest tuupinud. Tegelikult, mõnes mõttes kujunes see kõik isegi nauditavaks.

Õppetöö käis voodi kohale kinnitatud sülearvuti abil. Ikka nii, et Rasmus lamas selili voodis, arvuti silmade ees, ja nõnda need koolipäevad läksid. Sama õppekava, samad tunnikontrollid nagu teistel. Mõnel puhul sai õpetajatega vaid arvuti vahendusel suhelda ja asjad selgeks teha, aga mõni õpetaja käis isiklikult kohal, sest soovist silmast silma suhelda.

Uurimistöö ja kooli kõnevõistlus – täiesti tehtav ka voodist tõusmata. Tõsi, kunstitunnid ja muusikaõpetus jäid vahele. Kehalise kasvatuse suusaringid ja 60 meetri jooks arusaadavatel põhjustel samuti.

See arvuti ongi minu õpik ja päevik. Arvuti esikaamera fikseerib näokuju ära, arvutihiir liigub ekraanil vastavalt pea liikumisele ja kui suuga maigutan, siis hiir klikib. See programm on üle 20 aasta vana – lihtne, lollikindel, töötab.

Õpetajad tulid minu arvates kõige selle, see tähendab minu olukorraga üllatavalt hästi toime. Ega ma tea, mida nad tegelikult tundsid, eks ikka pabistasid, ja mina ju ka.

Kui 2019. aasta sügisel kool minule uuesti pihta hakkas, siis ootasin huviga, mis nüüd saama hakkab. Aga kuidagi väga sujuvalt ja lihtsalt läks. Ma küll millegi üle ei nurise, koos sai õpitud, sõna kaudses ja otseses mõttes. Mina olen küll rahul.

Paar allahindlust talle siiski tehti – eksamite sooritamiseks anti rohkem aega. Eesti keele eksam, mis koosneb kahest osast, jagunes ära kahe päeva peale. Ka inglise keele ja matemaatikaeksami tegemise ajal võttis Rasmus aeg-ajalt puhkepause. Aga tehtud kõik need kohustuslikud eksamid said, ja väga hästi.

Mataeksami pärast olin millegipärast kõige rohkem närvis, aga kui tegema hakkasin, oli täitsa nauditav. Siis oli välisvaatleja ka kohal – õpetaja Vahur. Mina siis ütlesin vastuseid ja tema pani kirja.

Mõni teine inimene vahiks Rasmusega samasse olukorda sattununa ehk niisama tuimalt lakke ja annaks lihtsalt alla – mida sa sellest gümnaasiumipaberist ikka taga ajad. Elu on läbi nagunii.

No mõnikord on selliseid lakke vahtimise päevi ka olnud. Praegu on natuke seda vaimset mõttetööd mul rohkem. Põhimõtteliselt on kool ju läbi ja ma ei ole tükk aega midagi teha viitsinud. Peakski endale puhkust andma. Samas teisest küljest – nagu sügeleb, tahaks midagi teha. Aga ei tea täpselt, mis see on. Nagu sellised väikesed sõlmed on peas, ei oskagi täpselt seletada.

Tänavused põhikoolilõpetajad püstitasid omamoodi rekordi – üle 3000 neist põrus matemaatikaeksamil. Rasmus oleks selle eksami kolme aasta eest kindlasti sooritanud, aga just toona jäid koroona tõttu seatud erireeglite tõttu eksamid olemata.

Tänavu kevadel oli kõik vanaviisi – eksameid tegid ühtviisi nii põhikoolilõpetajad kui ka gümnasistid. Matemaatikaeksami järgsel päeval oli Rasmusel hea tunne – vist läks üsna hästi! Matemaatika on ka ainuke õppeaine, mille hindeks on tema lõputunnistusel märgitud «4».

Iroonilisel kombel on see mu lemmikaine.

See «4» on tulevikuplaane silmas pidades vägagi olulise tähtsusega. Medaliga lõpetanu teeb plaane jätkata õpinguid ülikoolis ning kui kõik hästi läheb – ja ma usun, et kindlasti läheb –, on ta sügisest ühe kõrgkooli tudengite nimekirjas.

Edasi tahaks õppida! Majandust või ITd. TalTechis tundub huvitav eriala rakenduslik majandusteadus, ka programmeerimine ja tarkvaraarendus. Igatahes tunnen, et need variandid oleksid parimad, millega annab tulevikus midagi ära teha. Pottsepaks ma ju õppima ei hakka.

Eks muidugi on erialale õppima pääsu eeldus see, et matemaatikaeksamil punktilävendi ületasin. Rakendusliku majandusteaduse lävend on 65 punkti, kui selle ületan, siis olen automaatselt sees.* Ja muidugi on vaja uurida ja rääkida, et kuidas ma õppetöös üldse osaleda saaksin...

12 millimeetrit. Just nii palju liikus õnnetu kukkumise tõttu paigast Rasmuse kolmas kaela­lüli. Ta on õlgadest allapoole liikumatu.

Tead, seda ongi natuke naljakas seletada, et sellest viimasest korrast, mil kohtusime, on nii palju muutunud, aga samas nagu mitte midagi, eks? Viimane kord, kui sa käisid, siis ma ei hinganud ise, ma sosistasin, olin mitu kilo kergem. Ma ei söönud ise. Praegu ma seda kõike teen, aga ma ise ei liigu. Õlad liiguvad, pea liigub.

Selle peale ongi huvitav mõelda, et kui vaadata, kui tõsine vigastus mul oli, siis praegune olukord on isegi liiga hea, et olla tõsi. Olen ületanud nii mõnegi ootuse. Samas ikkagi tahaks ju alati rohkem.

Teadus ju areneb, heategevusfondid ja -saated koguvad raha kõnnirobotite tarvis, raviarvete tasumiseks, teaduse edenduseks...

Nojah, ühest küljest lohutan ennast sellega, et tehnika ja teadus arenevad kiiresti. Samas räägiti seda juttu juba ka 50 aastat tagasi, eks? Ega siin olegi muud, kui elada päev korraga ja näha, mis saab. Loodame parimat ja valmistume halvimaks. Praegu keskendungi rohkem trennile – teeme ise ja Tartu ülikooli lastefondi kaudu käib nädalas korra füsioterapeut. Trenn on selline poolaktiivne, rohkem liigutatakse mind, ma siis üritan kaasa teha. Olgem ausad – liigutama mind enam ei pumpa, füsioteraapia on vajalik selleks, et verevarustus toimiks ja lihased ei kärbuks ja liigesed kinni ei jääks.

Aga kui ühel päeval peaks tulema kõne, et on võimalus pääseda eksperimentaalravile või midagi, siis oleks ma võimalikult hästi selleks valmistunud. Ei, ma pole kusagil järjekorras, aga juhul kui peaks selline võimalus avanema...

Rasmuse toa nurgas seisab ratastool. Tooliga on ta kohal olnud kooliaasta avaaktustel ja nüüd, lõpetamisel. Või kui on asjaajamisi Tallinnas, Tartus või Haapsalus. See on üsna tavaline mudel, ilma akuta ning puutetundliku paneeli ja muude peente vidinateta.

Ise Rasmus sellega liikuma ei pääse, lükkajat on tarvis. Kodustes oludes leiab ratastool iga päev kasutust, aga kodulinnas teda ratastooliga liikumas peaaegu ei kohtagi. Nii on ta otsustanud.

Ma ei põe, et kõik vaatavad. Sain sellest üle juba 1. septembril, kui esimest korda pärast õnnetust kooli läksin. Aga minule toimib praegune süsteem. Samas see ilmselt ei põhjenda seda, miks ma kordagi nende peaaegu viie aasta jooksul väljas ja linna vahel liikunud pole.

Ma ei oska seda seletadagi, mul pole lihtsalt seda tunnet tekkinud. Nüüd küll mõtlen, et võibolla sel suvel läheks sõpradega kuskile, tiksuks natuke. Eks tuleb isennnast tagant sundida, aga jah – kunagi see päev tuleb.

Oleks ja poleks. Kui poleks juhtunud seda saatuslikku õnnetust, oleks Rasmus lõpetanud gümnaasiumi eelmisel kevadel. Koos oma tuttavate klassikaaslastega. Ja kõik olekski hoopis teistmoodi.

Mõnes mõttes, eks mul kahju ikka oli. Olin selleks ajaks juba asjast üle saanud. Veidi keerulisem oli see aeg, kui teised üheksandat klassi lõpetasid. Eelmisel aastal oli mul kevadel käsil uurimistöö ja polnud selle peale, et klassikaaslased lõpetavad, aega mõeldagi.

Jah, oleksin tahtnud kaitseväkke minna. Juba siis, kui 15 olin, teadsin, et tahan kindlasti väkke. Paljud mu sõbrad on käinud või on praegu kaitseväes. Oli igasuguseid pidusid ja sünnipäevi, kuhu oleks tahtnud minna.

Mäletan, et sel aastal, kui õnnetus juhtus, oli mu sõbral oktoobris 18. sünnipäev. Juba aasta enne seda sai unistatud ja räägitud, mida siis teha võiks, ja ka samal suvel veel rääkisime. Ja siis järsku jõudis mulle kohale, et ma ei jõuagi sinna. See oli veidi keeruline hetk.

Ja kui sõbrad said juhiloa...sellest oleks tahtnud osa saada. Vaata, see aeg, kui kõik on nagu vasikad, kes kevadel esimest korda laudast välja pääsevad. See esimene hasart – järsku on maailm sinu ees valla. Sellest kõigest oleks tahtnud koos nendega osa saada. Aga on nagu on.

Türi tehisjärve ääres on rannahooaeg alanud. Ilmad on suvised ja järve ääres iga päev rahvast palju. Hüppetornis ja sillal on nii, nagu see on aastaid olnud – poisid näitavad oma vettehüppeoskusi. Küllap mängitakse pallimatsugi. Nagu see ikka käib: kes palliga pihta saab, on mats. Palli eest põiklejad hüppavad vette. Rasmus pole pärast viie aasta eest peetud saatuslikku pallimatsumängu järve äärde sattunud.

Mööda olen küll sõitnud, eemalt. Kui meil on kuskile sõitmist – Tallinna või Tartusse või kuskile, siis olen lasknud bussiga ikka Türi peal väikese tiiru teha, et uudistega kursis olla.

*Mõni päev enne loo trükki minekut teatab Rasmus rõõmsalt, et on punktilävendi ületanud.

Tänutunne on suur

2018. aasta augustis juhtus Türi noormehe Rasmus Juhansoniga raske õnnetus, kui ta libises tehisjärve sillal ja kukkus pea ees vette, millel sügavust vaid pool meetrit. Selle tagajärjel vigastas ta oma kolmandat ja neljandat kaelalüli, mistõttu on ta kaelast allapoole halvatud.

Temaga juhtunu läks hinge väga paljudele kohalikele, aga ka täiesti võõrastele inimestele. Rahalisi annetusi tehti tema ravi ja teraapiaga seonduvate kulude katmiseks. Annetusi kogusid koolid ja klassid, kes korraldasid heategevuslikke kontserte ja laatu, balle, abikäe ulatasid ettevõtted ja eraisikud.

Üks Rasmuse toetaja on ka Tartu ülikooli lastefond. Ta on kõigile poolehoidjatele ja annetajatele südamest tänulik. Rasmus oli esiotsa sellest abistajate rohkusest isegi veidi ehmunud – toetust tuli palju rohkem, kui ta üldse oleks arvanud. Mõtles, et mille poolest just tema niimoodi silma jäi, abivajajaid on ju nii palju. Ema Piret naljatab, et Rasmus on Murumoori kõrval nagu teine Türi linna maskott, päris kuulsus kohe.

Temagi soovib kõiki abistajaid lehe vahendusel tänada, tänusõnad kuuluvad ka türilastele eraldi. Perele on oluline seegi, kui tuntakse siirast huvi, kuidas Rasmusel läheb.