/nginx/o/2023/07/24/15477647t1hab95.jpg)
Juulis asenduvad linnulaulud õhtuste ritsikakontsertitega. Ühed, kes lindude hulgas veel sageli häält teevad, on meikad ehk kaelustuvid ehk metstuvid. Nende isemoodi kumedat kuugutamist «guu gu-guu, gu-guu, gugugu» arvatakse sageli ka öökulli hüüdeks olevat. Viimastel suvedel jäävad kaelustuvid aina sagedamini silma ja kõrva. Põhjuseks on muutused nende elukohavalikus. Nimelt on varasem metsalind võtnud nõuks urbaniseeruda, kolides linnadesse ja küladesse inimesele naabriks.
Paar päeva tagasi leidsin maamajast 50 meetri kauguselt kuuse alt kaks lumivalget pikerguse kujuga vutimunast veidi suuremat munakoort. Kaelustuvi omad! Seda nad seal mais-juunis oma ulguvaid armuserenaade kuulutasid ja tiibadega plagistasid. Kevaditi on meikapaar püüdnud pesa punuda ka vahetult meie maja kõrval kasvavale elupuule, kuid inimeste päevane liikumine on nad alati kaugemale peletanud.
Lääne-Euroopas on kaelustuvi linnastumine kestnud edukalt juba kaks sajandit, Eestis liigub see viimastel kümnenditel reipalt samas suunas. Linnaparkides ja suuremate puudega aedades on meigas muutunud vägagi sagedaseks linnuks. Mitmel pool asulates kohtab teda juba arvukamalt kui vana linnalindu kodutuvi.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/21/7608517t1hd20e.jpg)