Kollassaare talu – iidse vaimsusega paik, kuhu okupantide verised käed ei jõudnud

Koer Sass, Kollassaare peremees Erki Vaikre ja perenaine Janne Loite. Foto: Kevin Volter

Just Hundipalu Tiidu juhatuse järgi otsustas Andres A. H. Tammsaare romaanis "Tõde ja õigus" Vargamäele tulla. Tiidu talu taga aga ongi praegune Kollassaare matkakodu. Elu sel üksikul soosaarel on elatud ilmselt juba aastatuhandeid. Kuid oma eraldatuse tõttu on see jäänud puutumatuks kõigest, mida nõukogude võim eesti rahva peal korda saatis. Toimekad vabatahtlikud on sellele vanale ja kunagi jõukale talule uue elu sisse puhunud ning möödunud aegade hõngu saab Kollassaarde kogema minna igaüks.

Juba talu juurde viivale matkateele astudes on tunda, kuidas ürgne vaimsus ja vaikus kõndija endasse haarab. Mööda üles-alla looklevat kitsukest laudteed edasi sammudes jõuab kõrvu esimene linnulaul. Kuskil hüppab konn rohust välja. Tundub nagu oleks kogu loodus hetkeks oma tegevuse seisma pannud, et hinnata, mis inimesega metsa tulija puhul tegemist on. Mõnekilomeetrine teekond soosaarele möödub lenneldes.

Selles kohas on arvatavalt elatud mäletamatutest aegadest saati – võibolla juba sest ajast, kui ümberkaudsed sood-rabad alles mandrijääst sulanud järved olid. Soosaared pakkusid tol ajal inimestele kaitset, sest keegi ei tule mõne talu pärast raskesti ligipääsetavale maastikule, kui palju kergema vaevaga saab naaberkülas rikkaid talusid rüüstata.