Kindlustus: koduse vara väärtust tasub igal aastal korrigeerida

Ilus ja praktiline elutuba. Foto: Ikea

Toodete kiire hinnatõus toob üha sagedamini esile ka kodukindlustuse juhtumeid, kus koduse vara tegelik väärtus erineb kindlustatud summast drastiliselt, tuues kaasa ootamatuid väljaminekuid. Varguste ja tulekahjude puhul võib tulla valusa üllatusena, et ka kõige vanema ja väsinud kodutehnika või oma aastakümneid hästi hoitud garderoobi asendamine uute esemetega nõuab vägagi suuri summasid.

Seesami varakahjude valdkonnajuht Kristel Kobi sõnul pärineb koduomaniku tehtud vara väärtuse hinnang sageli aastatetagusest ajast, mis viimase aja hüppelise inflatsiooni tõttu ei pruugi enam olla sugugi ajakohane.

Kindlustuslepingut sõlmides pakutakse minimaalne soovituslik kindlustussumma ruutmeetrite alusel. Seesami ekspert toob välja, et elukohana kasutatava korteri puhul on see 320 eurot ning eramu korral 224 eurot ruutmeetri kohta. Igal koduomanikul tasub aga lähtuvalt oma varast kriitiliselt hinnata, kas 150 m2 maja puhul 33 600 eurost või 54 m2 korteri puhul 17 000 eurost piisab, et ootamatu juhtumi korral oma elukvaliteeti säilitada. «Oma riskid ja vajadused tasub lepingut sõlmides rahulikult läbi mõelda,» soovitab valdkonnajuht.

Kobi toob välja, et vara taastamisväärtust hinnates mõtlevad inimesed sageli, et tegemist on juba kasutatud asjadega, kuid kui tekib vajadus näiteks voodeid, madratseid, diivaneid või vaipu asendada, soovitakse neid soetada kauplusest ja siis tuleb arvestada juba uute esemete hinnakirjaga. «Kui mõelda kõige mustemale stsenaariumile ehk tulekahjule, kus lisaks tulele kahjustab vara ka tahm ja kustutusvesi, siis võib hävinud vara ulatus olla väga suur. Ühe hetkega on vaja kõike, alustades voodipesust, rätikutest ning lõpetades hooajaliste riiete ja jalanõudega. Tihtipeale nähakse koduse varana ainult tehnikat ja mööblit, aga vara alla kuuluvad ka valgustid, vaibad, kardinad ja muu,» selgitab Kobi.

Mõtteharjutus koduomanikule – koduse vara nimekiri koos taastamise kuluga

Iga koduomanik võiks teha endale ühe dokumendi, kus ta paneb kirja kõik esemed, mis igas toas on, ning juurde nende umbkaudse hinna. Tuleb arvestada, et lisaks mööblile ja tehnikale vajatakse ka valgusteid, kardinaid, vaipu, riideid, potte-panne ja nõusid. Summasid hinnates tasub mõelda mitte eseme kasutatud seisukorrale, vaid kui palju maksaks selle asendamine – kui asemele soovitakse uut, tuleb arvestada hinnaga, mis maksab kaup täna poes.

Seesami valdkonnajuht soovitab kindlustussumma üle vaadata ja arvutus uuesti teha igakordsel lepingu uuendamisel. Summat määrates tuleb lähtuda oma võimalustest ja vajadustest – kui ootused elustandardi säilitamisele on kõrged, tasub kindlustada võimekus vara kiireks taastamiseks, kui aga ollakse leplikumad, tuleb mõelda, millised esemed kodus on pereliikmete jaoks kõige hädavajalikumad, et ootamatu juhtumi korral saaks igapäevaelu võimalikult sujuvalt jätkuda. «Mida kallimate huvide või hobidega seotud vara inimesel on, seda hoolikamalt peaks ta oma vara kindlustussummat arvutama. Hinnaline spordivarustus, muusikariistad ja -tehnika, maalid, väärisesemed, kellad ja ehted, aga ka robotniidukud või ehitusmaterjalid – sellist varustust ei pruugita hüvitada piisavas väärtuses, kui oled valinud standardlimiidid, aga vara on keskmisest tublisti kallim,» märgib Kristel Kobi ja lisab, et taolistel esemetel on standardne hüvitispiir, mis tasub üle vaadata ja vajadusel limiiti suurendada.

Kindlasti tuleb meeles pidada, et sularaha ei ole kindlustatud ja selle õige koht on siiski pangas.

Vara kindlustades ei tasu unustada ka vastutuskindlustust, mis hüvitab teistele osapooltele tekitatud kahju. Mida kõrgem korrus, seda suurem võiks olla vastutuskindlustuse summa. «Kõige sagedasem kahju on veekahju ja kuna vesi voolab alati allapoole, siis tekivad kahjustused ikka alumistele korteritele. Veekahjud võivad kortereid mitme korruse jagu mõjutada ning lisaks siseviimistlusele võib kahjustusi saada ka nende tehnika, mööbel, kunstiteosed,» lisab Kobi.