Kuidas mu süda Perejaslavi jäi. Ukraina jalgpallilaste lugu

Võistluse avapäeval jooksid väljakule 2011/12 vanuseklassis mängijad, kusjuures kolmanda koha sai Ukraina võistkond FK Matador Perejaslavist, mille treeneriks oli Petro Kokhanets. Foto: Paide linnameeskond

​Möödunud suvel korraldasime Paide Linnameeskonnaga ja Exmet Groupi toel üle paarikümne aasta Paides laste jalgpalliturniiri. Suure ühise pingutuse toel sündinud ettevõtmine läks sedavõrd hästi korda, et saime julgust juba talvel hakata uut Exmet Ülejõe Karikat korraldama. Ja siis tuli mul mõte.

“Mis oleks, kui kutsuks Paide Ukraina sõpruslinna lapsed ka turniirile mängima?” käisin selle mõtte lauda ühel juhtkonna koosolekul. Idee leidis toetust.

Hakkasin tegutsema. Aga ma ei adunud veel täpselt, millega end sidunud olen.

* * *

Järgnevate kuude jooksul üritasin Perejaslavi linnakesega Ukrainas mitmel moel ühendust saada. Seda esmajoones selleks, et üleüldse aru saada, kas seal on lastega tegelevaid jalgpalliklubisid. Ainus kontakt, mis mul oli, kujutas enesest väheütleva kirjapildiga e-posti aadressi. Võtsin Paide linnavalitsusest appi toonase arendusspetsialisti, muuhulgas ka välissuhetega tegelenud Karola Jaanofi, kes samuti omapoolsed kirjad teele läkitas.

Vaikus aga kestis. Ukrainast laekuvates uudistes vaheldusid nädalate ja kuude jooksul kohutavad pildid, tekstid ja videod veel kohutavamatega. Venelased pommitasid armutult tsiviiltaristut, elektrijaamasid, elumaju, raudteejaamu, kauplusi …

Lõpuks, millalgi märtsis teatas Karola rõõmusõnumi: Perejaslavi linnavalitsusest kinnitati, et linnas on tegutsev laste jalgpalliklubi olemas ning peagi võetakse minuga sealt ühendust.

Kinnitasin oma veebibrauseri järjehoidjaribale Ukraina sõjakaardi, mida kontrollisin religioosse järjekindlusega igal hommikul: kus pommitati, kus oli läbimurre, kus võeti maad tagasi ja kus anti seda ära.

Perejaslavi linnake, mis asus siis veel vaid umbes paarisaja kilomeetri kaugusel rindejoonest, tänase rindejoone lähimast punktist aga juba umbes neljasaja kilomeetri kaugusel Kiievi külje all, püsis kaardil küll raketitabamusi tähistavatest märgikestest puutumata, ent tihti, väga tihti tõmbus süda ehmatusest kokku, kui linnakese kohale oli kaardile märgitud õhuhäiret tähistav piktogramm. Seda juhtus praktiliselt igal teisel päeval.

Igal hommikul rahunesin alles siis, kui olin Twitteri otsingulahtrisse Perejaslavi nime erinevad variandid sisse toksinud ning otsingule vasteid ei tulnud.

* * *

Oli aprilliku teine pool, kui ühel hommikul mu telefon helises. Whatsappi kõne. Ukraina number.

“Tere, kas Marek?” kostis teiselt poolt kange ukraina aktsendiga vene keeles. “Mina olen Valeriy, Perejaslavist.”

Olemas. Olemas!

* * *

Ma tahaksin öelda, et sealtmaalt läksid asjad õlitatult, ent päris nii see ei olnud. Suhtlus oli hüplik, katkedes vahepeal päevadeks, ja mitte eriti üllatavalt käisid augud suhtluses käsikäes sellega, kuidas venelaste rünnakud rahulikele Ukraina linnadele - ja eriti Kiievile - ägenesid ja vaibusid.

Esimene pikem kõne, mille saime lõpuks maikuus pidada, oli tiine Valeriy siirast hämmingust.

“Vabandust, ma küsin veelkord üle. Te kutsute meid jalgpalliturniirile?”

“Jah”

“Eestisse?”

“Jah.”

“Ja te soovite kõigi kulude eest ise maksta?”

“Jah.”

Võis füüsiliselt tajuda, kuidas Valeriy teisel pool telefonitoru üritas end valitseda.

“Ma ei oska selle peale tõtt-öelda midagi kosta,” ütles ta lõpuks. “Ma olen lihtsalt … Sõnatu. See kõik kõlab nii uskumatult. Aga kui teil tõesti tõsi taga on, siis ma muidugi tänan teid. Ja hakkan võistkonda kokku panema.”

Leppisime kokku, et Paidesse sõidavad 11-12 aastased jalgpallipoisid.

* * *

Saabus juuni. Mõni nädal pärast meie esimest pikemat kõnet teatas Valeriy, et meeskond on koos. Vastu minu naiivset ootust oli sellega siiski tükk tegemist.

Ei, mitte sellepärast, et Perejaslavi linnakese kahe lastejalka klubi peale olnuks vähe 11-12 aastaseid poisse.

Paljud poisid ei julgenud kodust nii kaugele sõita, sest …

Sest äkki läheb isa vahepeal …

* * *

Kogu selle aja tegelesin pidevalt ja keskendunult turniiri korraldamisega, eelarvega, Ukraina laste reisi heaks vahendite leidmisega. Linnameeskonna juhtkonna nõusolekul ja loal suunasime selleks otstarbeks kogu turniirilt teenitava tulu. Väikese küll, aga siiski tulu. Ent summa, mis puudu jäi, oli ikkagi suur. Hakkasin ükshaaval meie toetajaid läbi käima. Eelarvesse hakkas lisa tilkuma, ent siiski visalt.

Küllap Valeriy ning vahepeal meie suhtlusega liitunud tõlk Oleksandr adusid seda kõike.

“Marek, lühidalt, me otsustasime, et me sõidame Eestisse ühe jutiga. Ilma ööbimiseta,” teatas Oleksandr ühel päeval resoluutselt.

“Miks?” olin täis siirast hämmeldust.

“Sest nii tuleb ju teile odavam,” kõlas vastus.

“Ei-ei, ma ei ole sellega nõus,” protesteerisin ägedalt. “Mõelge nüüd ise, mis teie lastest järele jääb, kui nad saabuvad Paidesse, selja taga ilma vahepuhkuseta 25 tundi kestnud bussireis, pärast mida tuleb järgmisel hommikul jalgpalli mängima hakata. See ei ole mõeldav. Võtke teel üheks ööks motellitoad ja tooge mulle tšekk, me katame selle väikese kulu.”

Mul võttis veel mitu päeva ja kõnet veenmist, et neile selgeks teha, et igal juhul tuleb lastele Poolas või Leedus ööbimine võimaldada. Pärast pikka jauramist nõustus Oleksandr sellega, ent tema häälest kostis teatavat võidurõõmu, kui ta mulle seejärel paar päeva hiljem teatas: “Marek, aga bussi võtame me ikkagi väikese. Mercedes-Benz Sprinteri. Sest nii tuleb teile odavam! Küll meie juba ära mahume!”

Mul ei jäänud muud üle kui ohates nõustuda.

* * *

Turniiri korraldus sujus ja püsis graafikus, võistkonnad muudkui lisandusid ja lõpuks saabus päev, mil sain kõigil turniiril osalevatele klubidele saata laiali alagrupid ja ajakavad. Me olime valmis, kui välja arvata endiselt puudu olev summa, mis Ukraina laste kulude katteks tuli leida.

Kaks päeva enne turniiri algust kirjutasin grupisõnumi mõnekümnele oma heal järjel sõbrale, kelle puhul ma teadsin, et nende südamesuuruses ei tule kahelda. Kirjeldasin lühidalt ettevõtmist ja lisasin, et olen tänulik igasuguse toetuse eest.

See, mis siis toimuma hakkas, see, noh … Tõi mulle ühel hetkel lihtsalt pisarad silma.

24 tundi pärast sõpradele kirjutamist oli varem tuhandetesse ulatunud eelarvemiinus kahanenud peaaegu kolmekohaliseks.

* * *

Oli kolmapäev 2. august ja kell näitas 14.00, kui Oleksandr raporteeris: “Sõitsime välja!”

Magasin öösel halvasti. Ärkasin korda kolm, kobasin pimedas telefoni järele ja avasin Twitteri ning sõjakaardi.

Järgmisel hommikul selgus, et Ukraina piirivalve ei lubanud kaht laste treenerit kolmest üle piiri Poola, ja neil tuli koju tagasi sõita.

Sõda … Neetud, värdjas sõda …

Õnneks lubati üle piiri üks treener, grupijuht Valeriy, Oleksandr ise ja kaks bussijuhti. Nad sõidavad lastega läbi Poola, ütles Oleksandr, uudistavad pisut Varssavit ning suunduvad siis Leetu Alytuse linna, kus ööbivad teeäärses motellis.

* * *

Neljapäeva, 3. augusti õhtu. Seisan Veskisilla hotelli parklas ja näen, kuidas hõbehall väikebuss sõidab Türi linna sildi alt läbi.

Nad on kohal. Märtsis alanud otsingud on lõppenud. Nad on kohal!

Lapsed, kes bussist välja pudenevad, on lapsed nagu lapsed ikka, ent silmnähtavalt väsinud ning nende silmad on täis miskit, mida ma seletada ei oska.

Embame Valeriy, Oleksandri, treener Petro ja bussijuhtide Voldoymyri ning Ihoriga. Veel enne, kui jõuan seletama hakata, kuhu nüüd edasi ja millised lapsed millisesse tuppa ja kus õhtusööki saab, on mu käed täis kingitusi. Paks raamat Perejaslavi ajaloost. Raamitud maal. Pudelid erinevate Ukraina jookidega ning erinevad meened …

Majutame lapsed ära ning suunan nad sööma. Käime Türi metsastaadionilt läbi ning näitan treenerile sealsed tingimused ette, sest tõsiste spordimeestena nõudsid lapsed, et enne magamaminekut ja järgnevat turniiripäeva peab saama trenni teha.

Jätan nad rahulikult sööma, treenima ja reisiväsimust puhkama ning torman ise järgmisel päeval algavaks turniiriks viimaseid ettevalmistusi tegema.

* * *

Turniiripäev. Võistkonnad saabuvad üksteise järel, kõige esimesena Ukraina lapsed. Petro võtab nad kokku, käib tõsine ettevalmistustöö. Perejaslavi poisid astuvad kohe päeva esimeses mängus murule, et võtta vastu Paide Linnameeskonna Järva võistkonna poisid.

Blond, väikesekasvuline Ehor Konotop lööb kogu turniiri avavärava, Perejaslav võidab kohtumise lõpuks 2:1. Poiste meeleolu on ülev ja võidukisa lõpuvile järel on ühtviisi suur nii väljakul kui pingil, kus kogu ukrainlaste delegatsioon mängu jälgib.

Äkitselt kuulen aga kisa ka väljakupiirete tagant metsa veerest. Sinna on kogunenud hulk kohalikke Ukraina naisi, sinikollased lipud õlgadel ja vaimustusehüüded huulil.

Järgmises kohtumises ent saab poiste enesekindlus paugu: ülitugeva Viljandi Tuleviku võistkonna vastu pannakse püsti küll maruline võitlus, ent 0:1 kaotusest ei ole pääsu. Näen kriipsuks tõmbunud huuli ja mõtlikku küüntenärimist.

Kolmas mäng, alagrupifaasi viimane. Seis ei saaks olla enam pinevam. Perejaslavi poisid lähevad väljakule teadmisega, et Harju jalgpalliklubi Rae võistkonna vastu tuleb iga hinna eest võtta minimaalselt viik, ükskõik millise skooriga: alagrupp on nii tugev ja ühtlase tasemega, et teisena poolfinaali pääseja otsustab just see mäng. Et Perejaslavi poisid on tugeva Harjuga enne mängu võrdsetel punktidel, ent väravate vahega neist ühe võrra ees, tähendabki see seda, et vähemalt viik viib Perejaslavi poolfinaali.

Avavile. Mäng on väga tasavägine, võitluslik. Ja siis …. Harju läheb juhtima. Punastes vormides Perejaslavi poiste õlad vajuvad longu. Petro teeb väljaku ääres mis suudab, innustab, plaksutab, juhendab, hüppab üles ja alla. Ajuti katkeb ta kähe, ärakarjutud hääl.

Minutid tiksuvad. Ent siis … Rünnak. Värav! Värav! 1:1, viik, viik, viik! Poiste õlad kerkivad ning järelejäänud minutiteks pannakse oma värava ees püsti selline kaitseliini show, mille üle oleks uhke iga kõrgliigameeskond.

Ja nad hoiavadki ära! Perejaslav on poolfinaalis!

* * *

Poolfinaalmängus tuleb vastaseks ülivõimas Narva Trans, kes on oma alagrupi võitnud täiseduga, löönud vastastele kümme väravat ja hoidnud sealjuures oma värava puhtana. Perejaslavi poistel on raske, neil on väga, väga raske, sest pikakasvuline ja füüsiliselt tugev Narva surub armutult, rünnakule järgneb rünnak, koliseb väravalatt, puurivaht teeb ühe tõrje teise järel, mil Narva teenib ridamisi nurga- ja karistuslööke.

Ent nullid püsivad kuni poolajavileni.

Teine poolaeg algab aga katastroofiga. Narva lööb lühikese aja jooksul kaks väravat ning lõpuvile järel vallanduvad Perejaslavi poiste silmist pisarad.

“Pronksmedalid on veel laual,” kõlab Petro hääl. “Pea püsti, poisid, me ei ole veel kõike kaotanud!”

* * *

Pronksimatš. Teisel väljakul klohmib Viljandi Tulevik armutult oma finaalivastast, Perejaslav aga pusib Tallinna FC Flora poistega. Rohevalged on neist tehniliselt üle, kontrollivad mängu oskuslikult ning löövadki esimesel poolajal seisuks 1:0.

Punasärgid ärkavad seejärel otsekui unest ning panevad tallinlased seejärel mõneks minutiks tugeva surve alla. Ja lõpuks ta tuleb: ilus värav, kauglöögist ja otse lati alla. 1:1. See seis viiks pronksimatši penaltiseeriasse.

Flora ei anna alla. Teisel poolajal haamerdatakse Perejaslavi täiesti armutult, igasse võitlusesse sööstetakse nagu viimasesse, murumättad lendavad. Üksteise järel saavad poisid haiget, välguvad kollased kaardid, ent punasärgid püsivad. Nad püsivad ja kannatavad ja viivadki pronksiheitluse penaltitele.

* * *

Komest esimesest lööjast ei eksi kummaski meeskonnas keegi. See tähendab, et edasi lüüakse esimese eksimuseni.

Perejaslavi neljas lööja lööb palli alumisse paremasse nurka. Flora väravavahi kindad puutuvad palli ära, ent tõrjest jääb napilt puudu.

Flora neljas lööja asub palli juurde.

Hoovõtt.

Löök.

Ja Perejaslavi väravavaht tõrjub!

Staadionil paiskub valla meeletu, kõrvulukustav kisa. Ukraina poisid tormavad väravavahti õnnitlema, langedes üksteise otsa külakuhja. Punane, siplev ja karjuv pundar veereb mööda Ülejõe staadioni muru.

Treener Petrol ei ole enam üldse häält järel. Ta istub ja lihtsalt naeratab.

Ihor, turske ja muidu lõbus ning sõnakas bussijuht vaatab poiste võidutantsu vaikides ja kivinenud ilmel. Seejärel pöörab ta pilgu ära ja tõstab käe silmadele.

Tema silmad näevad nende Perejaslavi laste piiritus, kontsentreeritud, kirkas rõõmupeos siin rahuliku Paide kaunil Ülejõe staadionil midagi sellist, mida mina ei oska näha.

* * *

Järgmiseks päevaks olen lastele organiseerinud külastuse Türi elamusparki ning korraldanud neile rannapikniku koos sportlike aktiviteetide ja kingitustega Türi järve ääres.

Kui Wittensteini ajakeskusest ekskursioonilt saabunud vamiustuses lapsed Türile tagasi jõuavad ning elamuspargi kassa poole rühime, kuulen selja taga arenevat ukrainakeelset dialoogi.

Olen pooleteise päevaga õppinud ukrainakeelsest jutust eristama tuttavaid sõnu, mille abil saan peaaegu pooltest lausetest vaevata aru. Kummaline.

“Відчуваєш, як пахне ліс?” küsib üks poiss teiselt. “Tunned, kuidas mets lõhnab?”

“Хотілося б, щоб у нас вдома був такий ліс,” vastab teine. “Oleks meil kodus ka selline mets.”

Pärast kaht tundi elamuspargis jõuavad poisid Türi järve äärde. Elamuspark on koos oma puuronimisatraktsioonidega jätnud neile kustumatu mulje.

“Я зробив тисячу фотографій! Покажу їх мамі!” hõikab üks poistest mulle. “Ma tegin tuhat pilti! Näitan emale!”

Poisid on täielikult avanenud. Üle-eelmisel päeval tõsise ilmega ning vaikides saabunud lapsed on täiesti vabad ega hoia enam end tagasi.

Rannas ootab poisse suur hulk kohalikke ukrainlasi ning üheskoos möllatakse õhtusöögini, nosides pitsat ja torti ja tagudes rannajalgpalli.

* * *

Sama päeva õhtul, kui olen Ülejõel koos kolleegidega viinud lõpule turniiri teise päeva kolmest, sõidan Vesksillale, et Valeriy, Oleksandri, Volodymyri, Ihori ja Petroga veidi aega veeta ja muljetada. Viin kaasa vürtsikilu ja marineeritud heeringat, juustu, musta leiba ning pudeli valget Eesti viina. Minu saabumise ajaks on aga laud juba hulga hea ja paremaga kaetud.

Ihor tõstab mu külakosti nähes käed üles: “Mina olen esimesena homme roolis. Loosiõnn, mis teha!”. Naerab siis mürinal ja kaob hotelli, et lapsi valvata.

Istume ülejäänud meestega peaaegu südaööni.

Ma räägin vähe.

Peamiselt ma kuulan.

Ma kuulen, kuidas igal siia sõitnud lapsel on oma Sõja Lugu. Kuidas igaühel neist on keegi perekonnast või lähiringist sõjas, rindel, sinna läinud või … Sinna jäänud.

Kuidas igaühel neist lastest, kes on praegu meist mõne sammu kaugusel hotellitoas ning kelle lõbus käratsemine jõuab läbi avatud akende meie kõrvu, on hinge löödud sellised vermed, mille paranemise lootusest rääkides pöörab Valeriy korraks pea ära ja surub huuled tugevasti kokku.

Ma kuulen, kuidas lastetreenerid Ukrainas näevad tohutu vaeva, et läbi jalgpalli aidata lastel endasse sulgumist vältida, sest sõjastressist sulgunud lapse lahtimuukimine ja lapsele kohasesse ellu tagasi toomine on nii raske ülesanne, mille ees enamik täiskasvanuid sageli jõuetuks jäävad.

Ma kuulen, kuidas kõigil neil meestel, kes on siin, soojas suveõhtus jõekaldal koos minuga, on oma lugu. See paiskub ajuti välja otsekui kibevalusate sõnade tuliselt tormav valang, et siis äkitselt peatuda ning pugeda peitu järjekordse toosti taha, mis algab rõõmsalt, ent lõppeb sageli lämbuvates toonides.

Ma kuulen Valeriy jutte sellest, kuidas sõda on kiskunud lõhki ta oma pere ja sõprade-tuttavate peresid. Ta näitab mulle telefnist pilte Butšast, kuhu ta pärast vene vägede toime pandud massimõrvu appi sõitis.

Ma kuulen õhtu jooksul kümneid kordi meeletut tänulikkust, mida Ukraina rahvas tunneb eestlaste ees.

Joome Eesti rahva terviseks.

* * *

“Marek, sa ei saa aru. Sa ei saa aru, mida sa oled nende poiste heaks korda saatnud. Ja need poisid ise ei saa aru, millega nad siin Eestis hakkama said,” ütleb mulle Volodymyr järjekordset klaasi tõstes. “Meie linna, ütleme, rajoonis, sealpoolses Kiievi ümbruskonnas elab umbes viis miljonit inimest. Kui me koju jõuame, kuulevad nad kõik, KÕIK sellest, kuidas Perejaslavi jalgpallipoisid sõitsid kaks tuhat kilomeetrit Eestisse ja tulid sealt tagasi karikaga.”

Joome võidu terviseks.

Poiste võidu.

Ja Ukraina võidu.

“До перемоги!”

* * *

Järgmisel hommikul jätame hüvasti. Lubame peagi taas kohtuda. Eestis, kuni sõda kestab. Aga Ukraina võidu järel juba Perejaslavis.

Poisid asuvad teele.

Ülejärgmise päeva pärastlõunal saadab Oleksandr mulle Whatsappi video sellest, kuidas Perejaslavi poiste vanemad neid kojusaabumise järel tervitasid.

“Їх зустрічали як чемпіонів,” kirjutab hetk hiljem Valeriy.

“Neid tervitati nagu tšempioneid.”

* * *

Tükk mu südamest sõitis nende lastega Ukrainasse, Perejaslavi linnakesse kaasa.

Ühel päeval, pärast Ukraina võitu, lähen ma sellele kindlasti järele.

Paide Linnameeskond tänab toetuse eest Perejaslavi jalgpallilaste turniirireisile:

Siret Sipelgas ja Exmet Group

Krister Peetma ja E-Service, AS

Sverre Puustusmaa ja Tactical Foodpack

Indrek Mardo ja Veskisilla hotell

Sulo Särkinen ja Türi Elamuspark

Sander Kooser ja Paide Pizzakiosk

Kristi Pääsk ja Eesti Pagar

Paide linnavalitsus

Karola Jaanof

Madis Timpson

Jarmo Neuhaus

Rain Hüva

Jaanus Muts

Sander Kuusk

Tetiana Ponyatenko

… ja mitmed nimetuks jääda soovinud heategijad.