Austraaliasse meelitasid türilase palgad, seal hoiavad teda rõõmsad inimesed

Austraaliasse soovib Sander Deket jääda pikemaks ajaks, kuid peab ka plaane minna järgmiseks kas Kanadasse või Jaapanisse. Foto: Erakogu

Eelmisel kevadel tekkis türilasel Sander Deketil mõte Austraaliasse tööle minna, kuid sõiduraha tal polnud. Nüüd teenib hakkaja noormees planeedi teisel küljel kuus kaks Eesti keskmist palka ja on palju rikkam ka kogemuste poolest. Välismaal töötamist peab Sander heaks võimaluseks maailma avastada.

Sander Deket lõpetas Türi põhikooli 2019. aastal ja asus seejärel Rakvere ametikoolis keevitajaks õppima. «Otsustasin, et võtan õpingutest viimast,» sõnas ta.

Sander osales ainevõistlustel ja viibis kaks kuuks kuud praktikal Hispaanias. Edasine plaan oli kandideerida masinaehituse või robotitehnika inseneriks ning heade hinnete toel sai ta mõlemale erialale ka sisse.

Eelmisel kevadel tekkis Sandril vanema venna eeskujul plaan Austraaliasse raha teenima minna, kuid sõit maakera teisele küljele on kallis, seega otsis ta suveks tasuvat töökohta kodule lähemal­.

Kuigi tööd Eestis jagub ja paljud tuttavad valivad Soome kasuks, siis Sander Deket mõtles veidi suuremalt. «Sul on maailm avatud ja sa lähed Soome? Jah, palgad on Eestist paremad, aga mida sa ikka sellest Tamperest või Helsinkist avastad,» arutles ta.

CV keskuses jäi Sandrile silma kuulutus, millega otsiti noori keevitajaid Itaaliasse. Seda töökohta ta kogemuste puudumise tõttu ei saanud, kuid siis saadeti nii Sander kui ta vend tööle hoopis Prantsusmaale.

Juulis lendaski Sander sinna, et oktoobrini maailma suurimas sõjalaevatehases laevadele torusüsteeme paigaldada. «Julgustan noori välismaale tööle minema. Ja just mujale Euroopasse, mitte Soome. See oli minu esimene palgatöökogemus ja sain korraga nii uut riiki avastada kui ka raha teenida,» lausus ta. Austraaliasse oli Sandril plaan jõuda novembris.

Kui sõbrad olid Sandri mineku pärast kurvad, siis ema oli minekule isegi veidi vastu. «Eks ta saab aru, et tahame maailma näha,» sõnas ta.

Septembris veel Prantsusmaal olles ostis Sander 780 eurot maksnud üheotsapileti Austraaliasse ja oktoobris tagasi kodumaal soetas minekuks viisa. «Enne lendu oli mul Eestis poolteist kuud vaba aega, selle ajaga suutsin päris palju raha raisata,» ütles ta.

Lennul Austraaliasse oli Sandri pangakontol 150 eurot ja hirm naha vahel. «Mõtlesin juba, milline see kõige tuulekindlam palm kuskil pargis on,» sõnas ta. Lend kestis 28 tundi.

Õnneks puu all Sander magama ei pidanud, sest vend oli jõudnud Austraaliasse paar nädalat varem ja tal oli võimalik lennujaamast broneeritud elamiskohta magama minna. Vend läks Austraaliasse nelja sõbra ja oma pruudiga, üksi ei ole Sander olema pidanud.

Elamiskohta leida on Sandri ütlust mööda lihtne, kuid Austraaliat külastab palju seljakotirändureid, mis kergitab hindu. «See on ikka ulme, maksad üle 200 euro nädalas elamise eest. See on väga julm,» lausus ta.

Internetis levivad videod inimeste kohtumisest mürgiste elusolenditega olid Sandri ära hirmutanud ning Austraaliasse jõudes kartis ta kõige rohkem ämblikke ja madusid. «Olin tualetis ja märkasin enda jalal ronimas peopesasuurust ämblikku. «No kuhu oleksin pidanud jooksma?» küsis ta.

Tegelikult kartis ämblik Sandrit rohkemgi. Hiljem selgus, et õnneks polnud tegu mürgise isendiga.

Ajavahega polnud Austraalias lihtne harjuda ja esimestel päevadel sai Sander ainult paar tundi magada.

Kolmandal päeval läks Sander Lääne-Austraalia suurimas linnas Perthis tööd otsima. Koha saamiseks piisas viieminutisest intervjuust. «Minult küsiti, kas tean, mis tööle kandideerin. Vastasin eitavalt, aga lisasin, et mulle meeldib see raha, mida nad pakuvad, ja olen valmis töötama kolme inimese eest,» meenutas ta.

Soe vesi meelitab ujuma, kuid tuleb olla ettevaatlik. Kui Sander ükskord veest välja tuli, sai ta teada, et temast kõigest mõne meetri kaugusel ujus hai. Foto: Erakogu

Samal päeval kirjutas Sander töölepingule alla ja töötab selles ettevõttes praeguseni. «Kui ma poleks sinna saanud, oleksin ukselt uksele käima hakanud, niisama logelemine ei olnud variant,» ütles ta.

Järgmine päev algas ootamatu kõnega: Sander oli sõpradega lõunatamas, kui talle helistati ja teatati, et ta peab tunni aja pärast töökohal olema. Asukoht oli tehas Freemantles, mis jäi ühistranspordiga liigeldes Sandrist kahetunnise sõidu kaugusele. «Minult küsiti siis, miks ma taksoga ei tule. Mu kontol oli 90 eurot, aga sõit maksis 40 eurot. Varsti olin teel tehase poole,» ütles­ ta.

Esimesel kolmel kuul töötas Sander Cranbrookis, mis on väike kohake Perthist nelja ja poole tunni sõidu kaugusel. Tööks oli viljahoidlatele vihmakatete paigaldus. Kui töökoht asub kaugemal, siis on elukoht ettevõttelt, seega ei pidanud Sander Cranbrookis elamise eest maksma. Väikelinnas veedetud aja jooksul sai ta tutvuda kohaliku loodusega, mis jättis kustumatu mulje.

Sander ütles, et esialgu oli austraallastega suhelda raske. «Nad on laisad rääkijad, ei häälda sõnu täpselt välja,» märkis ta.

Cranbrookis sattus Sander selle tõttu raskesse olukorda, sest pidi ülemuselt mitu korda tööülesannet üle küsima. Ka siis jäi jutt segaseks ja Sander otsustas lihtsalt ise välja mõelda, mida ja kuidas ta tegema peab. Töökaaslastega on Sandril siiski vedanud, nendega suhtleb ta ka töövälisel ajal. «Ükskord käisime ookeanis ujumas, lained olid suured, oli väga lõbus. Kui ära hakkasime minema, siis kohtasime künkal haipüüdjaid,» meenutas ta üht õnneliku lõpuga juhtumit. «Üks püüdja ütles, et olime heaks söödaks. Meist kolme meetri kaugusel oli ujunud tiigerhai!»

Lisaks Austraalia avastamisele on Sander ka puhkusereisi ette võtnud. «Käisin Balil, Eestist on sinna väga kulukas minna, kuid mulle maksis nädalane puhkus 600 eurot,» ütles ta.

Alates märtsist elab Sander Perthis. Neljatoalises majas elavad peale tema vend oma pruudiga ja veel üks nende sõber. «Praegu on välismaalastel raske Austraalias tööd leida, sest seljakotimatkajaid on viimasel ajal palju ja kõik soovivad tööd,» selgitas Sander. «Oskustöölisi on aga vaja küll ja eestlasi siin hinnatakse. Eestlased on töökad ja viitsivad pingutada, see on tööandjatele teada.»

Töögraafik on struktuurijaamade keevitajana töötaval Sandril enamasti selline, et pärast 13 tööpäeva saab ta kaheksa päeva puhata. Tööpäeva hommikul on äratus kell 5.25 ja veerand tundi hiljem alustab Sander sõitu töökoha poole. Pool seitse on ta tööks valmis ja tavaliselt lõpeb päev kell 17.30. Pärast sellist tööpäeva koju jõudes pole enam millekski muuks jaksu ja on aeg heita puhkama.

«Siin on tööga seoses stressi vähem kui Eestis,» lausus Sander. «Vähemalt juhul, kui stressi tekitaks pangakonto olek. Kui tahta väga head palka teenida, tulebki arvestada vähemalt kümnetunniste tööpäevadega. Meie tavaliselt teeme 10–12 tundi päevas. Mõnele inimesele on see raske.»

Sandri teada on Austraalia keskmine palk 1500–2000 dollarit ehk 897–1196 eurot nädalas. Eesti keskmine palk on sellest üle poole väiksem. Sander teenib üle keskmise, kuid palka tõstab ka töötundide arv. Kuus tuleb neid 250–300, mis üldiselt mahub kolme nädalasse.

Kui palgad on Austraalias paremad, siis Eesti toidule sealsed road vastu ei saa. «Käisime juunis Eestis ja nüüd saame eriti hästi aru, et ei ole ikka üldse hea,» märkis ta.

Austraaliasse tahab Sander jääda pikemaks ajaks. Võõraste inimeste sõbralikkus oli algul kui kultuurišokk, kuid see ja nende rõõmus ellusuhtumine meeldivad talle väga.

Sander loodab saada tööandjalt sponsorviisa, selleks peab ta töötajana vastama mõningatele kriteeriumidele. «Kui Austraalia viisad läbi saavad, siis plaanin minna kas Kanadasse või Jaapanisse,» ütles ta. «Elu pakutavaid võimalusi peab ära kasutama ja vahel tuleb lihtsalt vaadata, kuhu vool sind viib.»