Märtsiküüditamisest möödub 63 aastat

Anaše küla põllutöölised, kelle seas nii eestlasi, sakslasi kui ka venelasi. Meeta Raudsik on tagumises reas vasakult äärmine.

FOTO: Erakogu

Kareda vallast Viisust mehe ja väikse tütrega Siberi-teele saadetud Meeta Raudsik teab täpselt, et võlgneb mehe enneaegse surma ja pikkade küüdiaastate eest «tänu» mõnele omakandi inimesele, nende kadedusele ja alatusele.

Siberisse saatis üleaedse kadedus
Aprillis 91aastaseks saava türilase Meeta Raudsiku mälu pole enam kõige virgem, kuid vanainimesele kohaselt on tal ammused ajad paremini meeles ja silme ees kui üleeilne päev. Aastakümnete tagusest ajast terendub mälupilte, mis ei unune.
Seda, mis juhtus tema ja ta perega 63 aastat tagasi, 1949. aasta märtsi lõpul, oskab ta rääkida pisiasjadeni välja. Hingevalu oli see, mis tookordsed sündmused niivõrd selgelt talletas.
Meeta jutus pole põhjust kahelda, sest oma traagilisimad aastad – elu Siberis 1949–1958 – on ta rohkem kui paarkümmend aastat tagasi kirja pannud paksu kaustikusse. «Tegin seda oma tütretütarde Inga ja Siiri palvel, et nii nemad kui nende lapsed teaksid, kuidas Stalini ajal süütuid ja töökaid inimesi Siberisse viidi,» põhjendab ta.
Ligi sada lehekülge tihedat teksti algab lühikese elulookirjeldusega: mina, Meeta Karl-Augusti tütar Raudsik, neiuna Mändaru (enne eestistamist Müller), sündisin 19. aprillil 1921. aastal Järvamaal Kareda vallas Viisu asunduses Ollitoal talupidajate tütrena.

Tagasi üles