/nginx/o/2020/02/06/12918891t1ha8ed.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/08/08/15509577t1he43c.jpg)
Koostöös SEB Tartu Innovatsioonkeskuse ja Tartu Ülikooliga noorte seas läbi viidud uuringust selgus, et erinevate pettuse tüüpidega ollakse võrdlemisi hästi kursis ja kõige ohtlikumaks peetakse sotsiaalmeedia kaudu levivaid pettusi
Kolmveerand noortest peab kõige ohtlikumaks sotsiaalmeedias ringlevaid pettusi
56% vastanutest usub, et nemad ei langeks investeerimispettuse ohvriks. Seejuures 43% neist tunnistas, et kokkupuude pettusega on olnud nii neil endil kui ka nende lähedastel. Peamise põhjusena pettuse ohvriks langemisel toodi välja liigset usaldamist ja detailide mitte märkamist.
„Pettuste ohvriks langemisel on enamasti läbivalt tegu kolme põhjusega: liigne usaldamine, kiirustamine ja mitte süvenemine ning ühiskonna madal teadlikkus – ei osata näha ohumärke. Kahjuks ringleb olenemata vanusest, haridustasemest või muudest näitajatest siiski arvamus: „Minuga seda ei juhtu“. Täna pole küsimus aga selles, kas juhtub, vaid millal juhtub. Tasub meeles pidada, et pettuste eest pole kaitstud mitte keegi,“ rääkis SEB Turbekeskuse turbejuht Kätlin Kukk.
Noored on erinevate pettuse tüüpidega võrdlemisi hästi kursis
Ligi pooled intervjueeritud noortest oskasid välja tuua erinevaid pettuse tüüpe. Analüüsides järgnevat nimekirja: andmepüügi pettus, identiteedi vargus, auto või elamiskoha rendipettus, töökohapettus, sotsiaalmeedia pettus, armastuspettus ja usaldusväärse ettevõtte või organisatsioonina esinemine - 98% vastanutest tundis ära rohkem kui ühe väljatoodutest. Kõige rohkem tunti ära töökohapettust ja sotsiaalmeedia pettust, vastavalt 77% ja 85% vastanutest.
„Kui vaadata üldist statistikat, siis on näha, et kõige vähem puutuvad pettustega kokku noored vanuses kuni 25. Sealjuures on ka rahalised kaotused kõige väiksemad. Lisaks võrdlemisi heale teadlikkusele on põhjuseks ilmselt ka see, et noortel pole veel kogunenud märkimisväärselt sääste, mistõttu on ka petturite huvi nende suhtes väiksem. Selles vanusegrupis piirduvad pettused enamasti pettusliku raha vahendamisega või identiteedivargusega,“ jagas Kukk.
Lisaks uuriti tudengitelt, millised eelpool nimetatutest pettustest kujutavad tudengitele endile kõige suuremat ohtu. Oodatult hinnati kõige ohtlikumaks sotsiaalmeedias ringlevaid pettusi, nii arvas ligi kolmveerand (73%) vastanutest.
„Kuna noored kasutavad sotsiaalmeedia keskkondi aktiivselt, on seetõttu kõik nendes meediumites levitatav neile ka kõige suuremaks ohukohaks. Sealseid petuskeeme on tihti keeruline eristada päriselust, mistõttu tuleb vale ja õige info eristamiseks kasutada väga kriitilist mõtlemist,“ sõnas Kukk.
Kes peaks vastutama
48% vastanutest leidis, et pettuse ohvriks langemise eest saab vastutada vaid inimene ise. Toodi välja ka seda, et vastutus lasub ka valitsusel, pankadel ja internetikeskkondade haldajatel, kelle ülesandeks on luua turvaline keskkond ning läbi ennetuse ja petturite vastutusele võtmise kaitsta tarbijat ohvriks langemise eest.
Ligi kolmandik pettuse ohvriks langedes otseselt ei reageeriks
Kui juba pettuse ohvriks langetakse, siis ligi kolmandik (28%) sellele otseselt ei reageeriks, vaid üritaks läbielatust õppida, et samu vigu tulevikus vältida. Politsei poole pöörduks 26%, pangaga võtaksid ühendust 14% ning õigussüsteemile jääksid lootma vaid 10% vastanutest.
Viimaseks uuriti, mida saaksid vastajate hinnangul pangad finantspettuste ennetamiseks teha. 22% vastanute hinnangul aitaks pettusi ennetada kahe-astmeline autentimise laiem kasutuselevõtt. 16% märkis, et pangad peaksid rohkem keskenduma klientide finantspettuste teemal harimisele, näiteks läbi taskuhäälingute ning koolituste.
„Olen vastanutega täielikult nõus. Kahe-astmeline autentimine leiab panganduses järjest laiemat kasutust. Lisaks peame teemale kindlasti ka suuremat tähelepanu tõmbama ja leidma selleks atraktiivsemaid viise, et laiema elanikkonna teadlikkust tõsta ja seeläbi aidata pettuseid ennetada. Kõige olulisem pettuste ennetusmeede on just teadmised, mille abil suudame ennast kõige paremini kaitsta,“ lisas Kukk.