Teadusuuringud ja uued tehnoloogiad tagavad Eesti turba jätkusuutliku väärindamise

Turbaraba pilt on illustreeriv Foto: Mailiis Ollino

Eelmisel nädalal kirjutati ajakirjanduses Eesti turbakaevandamisega seotud probleemidest, ent võimalikest lahendustest oli juttu vähe. Miks on tarvis põhjalikumalt uurida kõiki turbakihte ja kuidas kaasaegsete tehnoloogiatega seda väärindada, räägivad staažikas Eesti turbauurija Mall Orru ning pinnakattegeoloog Leeli Amon Tallinna Tehnikaülikoolist.

Eestis on turvast ja selle varusid uuritud üle poole sajandi. “Detailselt on uuritud üle 550 soo! Välitöödel on kirjeldatud sadu tuhandeid proovipuurauke nii rakendusuuringuteks kui teaduse tarbeks,” loetleb Mall Orru, TalTechi dotsent. Tema eestvedamisel on ka loodud digitaalne turbauuringute andmebaas (https://turba.geoloogia.info), kus leidub mahukas ning kõigile kättesaadav detailne andmestik turbasoodest- ja varudest. “Turvas on lisaks maavarale ka hindamatu looduse arhiiv meie taimestiku ja kliima arenguloost tuhandete aastate jooksul. Meie andmebaasis on määratud maailmas ainulaadses hulgas turba liigilist koostist,“ lisab Leeli Amon, TalTechi geoloogia instituudi vanemteadur.

Kaasaegsed tehnoloogiad aitavad väärindada kogu kaevandatud materjali

Eelmisel nädalal jäädi pindmise kihi probleemi juurde ega jõutudki küsimuseni, mis põhjustab alumiste kihtide hästilagunenud turba n-ö vedelema ja CO2 emiteerima jätmist? Ajalooliselt on tegemist kütteturbaga, aga kodude soojendamiseks seda praktiliselt enam ei kasutata. Õnneks on täna arendamisel ja välja töötamisel juba mitmeid uusi tooteid ja teenuseid, mille puhul sobib tooraineks just hästilagunenud turvas. “Süsinik superkondensaatorite ja kütuseelementide komponentideks; turbast põletatud aktiivsöe kasutamine filtersüsteemides; turvas kui isolatsioonimaterjal; raviturvas taastusravis; turbas sisalduvate humiinainete kasutamine väetistena,” toovad teadlased näiteid hästilagunenud turba mitmekülgsetest väärindamisvõimalustest, mis on kokku koondatud 2022. aastal Teadus-ja arendustegevuse, ning ettevõtluse arengukavasse (TAIE). Nii turbageoloog Mall Orru kui pinnakattegeoloog Leeli Amon toetavad mõtet, et turbakihid tuleks kaevandada lõpuni ning väärindada kogu kaevandatud materjal.

Üheks võtmeküsimuseks on ammendatud ala korrastamine

Peale lõpuni kaevandamist on oluline see ala nõuetekohaselt korrastada. “Oleks hea, kui taastamise käigus kasutatakse mitmekülgseid lahendusi, mis taaslooks mitmekesist maastikku,” soovitab Mall Orru. Ta meenutab, et Endla soojaamas olid katselapid, kus parimaks lahenduseks tunnistati püsirohumaade rajamine kaevandatud turbaaladele. Maaülikooli teadlased katsetavad Ida-Virumaal mahajäetud turbaväljade metsastamist ning põlevkivituhaga väetamist. Sageli meie eeskujuks olevas Soomes on endistele turbaaladele istutatud nii metsa kui kõrrelisi. “Kui püütakse kaevandatud ala taastada märgalaks, peab meeles pidama, et turbatekke protsess ja juurdekasv on väga pikaajalised protsessid. Turbakihid, mida me Eestis kaevandame, moodustusid tuhandete aastate vältel. Kõige sügavamal olev turvas võib olla aga üle 10 000 aasta vana, “ selgitab Leeli Amon.

Turba kui maavara teadlik kasutamine ei vastanda looduskaitset ja majandust

Uute kaevandamise lubadega seoses on turbageoloogil südamel veel üks mure. Kasutatavate soode nimekirjas on piirangutena arvestatud küll looduskaitselisi nõudeid, kuid on arvestamata jäetud näiteks rajatava maardla potentsiaalne mõju veerežiimile või ka turbas leiduvate kahjulike elementide sisaldus. “Tuleb kaasata turbageolooge, et tuvastada kaevandamiseks igakülgselt sobilikud alad,” räägib Mall Orru. “Praeguses nimistus leidub nii allika- kui jõeorgudes paiknevaid soid, mille kasutuselelevõtul võib olla mõju kohalikule põhjaveerežiimile.”

Malles ja Leelis tekitab nõutust omalaadne kunstlikult tekitatud vastuolu, kus sood käsitletakse kui looduskaitse ja -turismi objekti, samas kui sõna turvas maavarana viitab kohemaid reostusele, ülekohtusele rikastumisele ja looduse ärakasutamisele. Tegemist on ju sama koha, sama nähtusega; üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Teadlaste sõnul on ühiskonnas laiemaltki tajuda loodus- ja maavarade kasutamise eitamist (metsandus, põlevkivi, fosforiit, ehitusmaavarad, tuuleenergia jne.). On selge, et majanduslikke tegevusi ei tohi teha looduskaitseliselt oluliste objektide arvelt. Samas, kui paljud toormega tegelevad sektorid ja ettevõtted panna surve alla, siis kust tuleb rahvuslik jõukus? Ainult loodusturismi ja iduettevõtetega riiki üleval pidada on raske. Helge punktina toob Mall Orru esile, et kooliõpilasi turbateemad kõnetavad ja tal on juhendamisel mitmeid õpilaste uurimistöid.