Miks puuetega inimesed peaksid olema vabastatud mootorsõidukimaksust?

Foto: Pixabay

​Eelnõu väljatöötajate jutust ja seletuskirjast jääb mulje justkui oleks puuetega inimestega maksu väljatöötamisel arvestatud – paraku meie nii ei arva.

Eesti Puuetega Inimeste Koja toetuste ja teenuste nõuniku Kristi Kähär kirjutab, et iga inimene ei pruugi oma igapäevaelus mõelda sellele, millised on puuetega inimeste katsumused, et teistega ühiskonnas võrdselt tegutseda. Võib julgelt väita, et liikumisvõimalus on üks suurimaid ja esmaseid takistusi sellel teel, mistõttu lähtusime puuetega inimestele maksuvabastuse taotlemisel sellest, et vabastuse peaksid saama just need sihgrupid, kellel ühistranspordi kasutamine iseseisvalt on raskendatud kui mitte võimatu:

• liikumispuudega inimesed – olgu selleks ratastoolis inimene või inimene, kellel on suured liikumisraskused. Kujutage ette, et elate piirkonnas, kus ühistransport tõmbekeskusesse käib kaks korda päevas, aga osalise ajaga töökoht, mis võimaldab ennast teostada ja olla aktiivne ühiskonnaliige, asub paarikümne kilomeetri kaugusel. Töötasu sealjuures võibolla ei olegi kõige suurem näitaja, aga see võimalus võrdselt teistega minna hommikul tööle, suhelda, panustada meeskonnatööse, lahendada probleeme, annab innustust ja tegutsemistahet. Aga ainsaks takistuseks sellel teel on transport? Bussipeatus asub 3 kilomeetri kaugusel ja buss sõidab ainult hommikul ja õhtul? Millised oleksid sellises olukorras alternatiivsed liikumisvõimalused?

• intellektipuude, liitpuude või liikumispuudega last/täiskasvanut kasvatavad/hooldavad pered – nende inimeste suutlikkus iseseisvalt, ilma kõrvalise abita liikuda on peaaegu võimatu, lisades sinna juurde veel abivahendid, mida inimesed igapäevaselt vajavad ning mida samuti on koos inimesega vaja transportida. Sama kehtib ka siin – bussipeatus on kaugel, rehabilitatsiooniasutus, kus peab 2-3x nädalas teenustel käima asub paarikümne kilomeetri kaugusel või igapäevane kooli/lasteaeda/päevahoidu transport pole ilma auto omamiseta reaalne. Ja siinkohal on inimene täiesti sõltuv oma pereliikme/lähedase abist, et punktist A punkti B jõuda.

• nägemispuudega inimesed – kehvasti ligipääsetav linnaruum ei võimalda nägemispuudega inimesel, eriti kui tal on ka muid tervisemuresid, pikki vahemaid iseseisvalt läbida. Samuti pole nägemispuudega inimestele üle-eestiliselt kättesaadavad rehabilitatsiooni- ja tugiteenused, mistõttu tuleb neil sageli teenuste saamiseks liikuda eri asulate vahel.

Halva ligipääsuga ja regionaalselt ebaühtlaselt kättesaadavat ühistransporti on välja toodud ka mitmetes arengudokumentides, näiteks transpordi ja liikuvuse arengukavas 2021-2035 toodi välja, et ühistranspordipeatuste ligipääsetavus on ebaühtlane ja eri kasutajate vajadusi pole arvestatud. Värske transpordiameti Liikuvusuuring, kus tuuakse välja, et ühistranspordiga liikumine on inimeste jaoks ajakulukas, ühistransport ei sõida sinna, kuhu vaja, liinide graafikud ei sobi liikumistega ning peatuste asukohad ei ole sobilikud või sinna minek liiga ajakulukas

Lähtusime vabastuse taotlemiselt sellest, et riigil oleks võimalik registri andmete põhjal saada informatsiooni mootorsõidukite omanike, puudega inimeste puude raskusastme ja puude liigi ning ka perekondlike ja juriidiliste seoste kohta (abikaasa, lapsevanem, eestkostja), arvestades, et on soovitud teha võimalikult lihtne ja automatiseeritud maks. Sellisel kujul maksuvabastus puudutaks 54 924 liikumispuudega, 28 599 liitpuudega, 1924 nägemispuudega ja 1007 intellektipuudega inimest.

Olime maksuvabastuse taotlemise käigus valmis kompromissideks, et maksuvabastust tehakse kõikidele eelnimetatud sihtgruppidele, kuid neile, kellele on määratud raske või sügav puue. Loogika oleks sarnane nagu tasuta ühistranspordi korral, et toetame neid, kes pole võimelised iseseisvalt transporti kasutama või kellel ühistranspordile ligipääs on raskendatud selle kättesaadavuse tõttu. Raske ja sügava puudega inimeste maksuvabastuse korral puudutaks 34 488 liikumispuudega, 21 867 liitpuudega, 1229 nägemispuudega ja 839 intellektipuudega inimest.

Eesti on võtnud endale Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooniga kohustuse soodustada puuetega inimeste isiklikku liikusmisvõimet nende endi poolt valitud viisil ja ajal ning taskukohase hinnaga (artikkel 20). Ka paljud teised Euroopa riigid on arvestanud mootorsõidukimaksu kehtestamisel puuetega inimestega, näiteks Lätis on maksuerisused puuetega inimestele ja puudega last kasvatavatele peredele. Soomes võimaldatakse automaksu tagastust liikumispuude, nägemispuude või ka muu puude korral kui see põhjustab püsivat kahju. UK-s on maksuerisused liikumisraskustega inimestele, sh nägemispuue, liitpuue.

Kuid mitte ainult liikumisvõimaluse takistused tulenevast puudest pole argument maksuvabastuseks, tuleb arvestada, et puuetega inimesed on olulisemalt suuremas vaesusriskis. Statistikaameti andmetel ei ole suhtelises vaesuses elavate inimeste riigi keskmine võrreldes 10 aasta taguse ajaga oluliselt muutunud (2011- 17,5% vs 2021- 22,8%), samas suhtelises vaesuses elavate puuetega inimeste arv on 10 aastaga kahekordistunud (2011- 26,1% vs 2021- 51,7%). Kui vaadata maksu kehtestamist kitsalt, siis võibki tunduda esialgu, et riik on seaduseelnõu koostamisel arvestanud madalama sissetulekutega inimestega (eeldades, et madalamate sissetulekutega inimesed sõidavad väiksemate ja vanemate autodega) ja vähendanud maksukoormust seeläbi, aga kui me lisame siia juurde käibemaksu ja tulumaksu tõusu ning vaatame otsa vaesuses elavatele puuetega inimeste arvule, siis halveneb puuetega inimeste majanduslik ja iseseisev toimetulek veelgi. Eelnõu autorid tõid mõjude analüüsis välja, et puuetega inimestele töötab Sotsiaalministeerium välja toetusmeetmed kompenseerimaks mootorsõidukimaksu tasumisest tulenevaid kulutusi. Tänaseks päevaks on teada, et Sotsiaalministeerium plaanib tõsta sügava puudega tööealiste ja laste sotsiaaltoetust ning parandada abivahendite kättesaadavust. Mõlemad väga vajalikud meetmed kompenseerimaks kaua muutumatutena püsinud puudega inimete sotsiaaltoetuseid, kuid nimetatud toetusmeetmed ei lahenda tegelikku probleemi, mida mootorsõidukimaksu (ja ka teiste maksude ja elukalliduse tõus) kehtestamine puuetega inimeste jaoks kaasa toob. Puuetega inimeste sotsiaaltoetused on seaduse järgi mõeldud puudest tingitud lisakulude osaliseks hüvitamiseks, mitte maksude tasumiseks, ning nende tõstmine on hädavajalik