Vesipapp – talisupleja jäävabadel jõgedel

Vesipapp. Foto: Ingmar Muusikus

Sügise teises pooles saabub põhjast Eestisse talikülalisi. Üks neist on vesipapp, Skandinaavia jõgedel elutsev värvuline ja norrakate rahvuslind. Kui põhjapoolsed vooluveed jäätuvad, liiguvad sealsed vesipapid lõuna poole, leides talvise elupaiga Eesti jäävabadel jõgedel.

Kohtumine talisupleva vesipapiga on alati elamuslik. Kõigepealt teeb lind jõe ääres jääserval või kivil kiireid knikse ja kummardusi, sukeldudes seejärel pea ees jõevoogudesse. Tema veealust tegevust me kaldalt küll ei näe, aga papp klammerdub seal varvastega kivide külge, tüürib tiibadega voolus edasi, pöörates samal ajal nokaga kivikesi ümber.

Kivide all on peidus vesipapi toit – puruvanad, vesikakandid, kirpvähid, kiilide vastsed. Harvem haarab veealune putukakütt kinni mõnest kalamaimust. Kui saak nokas, vupsab vesipapp veest tagasi kuivale. Seal kiire eine, siis uued kummardused ja tagasi vette.