/nginx/o/2021/05/26/13805322t1hb888.jpg)
/nginx/o/2023/12/08/15770084t1h20ad.jpg)
- Taldrikust võib suutäie leiba prae kõrvale murda
- Omanäoline alternatiiv papp- ja plasttaldrikutele
- Leivast taldrikud sobivad ökokohvikutesse
Tallinnas Raekoja platsil avatud jõuluturul uudistavad nii eestimaalased kui ka kaugemalt tulijad jõulupraade, mida pakutakse eriskummalistelt taldrikutelt. Need on tehtud leivast. Vähesed teavad, et need söödavad taldrikud on valminud käsitööna Paide Euroleiva tehases. Marta Pagari tootemarki esindava Euroleiva müügijuht Janne Tammsaar ütles, et üks jõuluturu kaupleja võttis nendega ühendust ja uuris, kas leivast saaks teha taldrikuid, mis kohe vedelikku läbi laskma ei hakka. «Me polnud sellist toodet küll kunagi teinud, aga loogika ütles, et meie seemneleivakesed on just sellise koostisega, ehk annab samal põhimõttel midagi välja mõlda,» meenutas ta.
Nii tehtigi proovipartii ja testiti selle vastupidavust. Tammsaare ütlust mööda on seemneleivakeste tainas tavaleiva omast tihkem ja sellele küpseb peale krõbe koorik. «Sellest tainast tuleb välja lõigata ümmargused ringid, panna need taldrikusuurustesse vormidesse ja suruda servad käsitsi vormi servadele. Ja nii iga taldrik eraldi. See kõik on puhas käsitöö, milleks on vaja inimesi, mitte masinaid,» selgitas ta.
Taldrikute valmistamine võtab tehases aega mitu tundi. Kogu eeltööle lisaks peavad taldrikud olema kolmveerand tundi kergitusahjus ja seejärel veidi üle kümne minuti küpsetusahjus. Siis veel jahutamine ja vormidest väljavõtmine ning veoks pakkimine. Iga tööjärk nõuab aega ja tähelepanu.
Katsetused näitasidki, et leivast valmib tugev taldrik. Sellele asetatud kuum praad hakkab Janne Tammsaare tähelepanekut mööda leiba pehmemaks leotama alles 40 minuti möödudes, mis on küllalt pikk aeg, et inimene jõuaks toidu ära süüa. «Nii juhtuski, et Marta Pagaris valmistatud leivast taldrik sobis ettevõtjale ja ta tellis neid esimese hooga 7000 tükki,» lausus ta. «Ta lubas neid hiljem juurde tellida, kui esimene laar otsa hakkab saab. Seega oleme arvestanud, et peame neid tegema umbes 10 000, vajadusel rohkemgi.»
/nginx/o/2023/12/08/15770085t1h0627.jpg)
Ettevõtja eristub Tallinna jõuluturul teistest müüjatest just taldrikute poolest, pakkudes nendelt hirve-, verivorsti-, sealiha- ja grillvorstipraadi. Kõik teised kasutavad panditaldrikuid, mille eest tuleb algul loovutada kaks eurot, et see siis hiljem tagasi küsida. Leivast taldrik on prae hinna sees ja selle 150grammise leivatoote võib ära süüa.
Tammsaare hinnangul on leib prae alusena hea ka selles mõttes, et siis ei pea toidu kõrvale enam leiba andma, vaid sööja võib murda tükikese taldriku servast ja seda koos praega süüa. «Tegelikult on kõvem vaid taldriku pinnale moodustunud koorik, sisu on pehme ja õhuline nagu leib ikka,» sõnas ta.
Tammsaar märkis, et kui inimene ei jõuagi taldrikut kohe ära süüa, võib ta selle kaasa võtta ja hiljem näksida. Taldrikute prügikasti sattumine on pigem erand kui reegel, sest kes taldrikut ära süüa ei soovi, võib selle sisse sööta koduloomadele või linnaruumis hästi kohanenud lindudele.
Ja kui tõesti peaks keegi taldriku ära viskama, rändab see ju biojäätmete konteinerisse, mis läheb kompostimisele ning millest saab ringiga osake loodusest ilma keskkonda kahjustamata. «Seega on leivast taldriku ökoloogiline jalajälg üsna väike,» märkis Tammsaar.
Euroleiva töötajatel on Janne Tammsaare sõnul hea meel, et nad leidsid sellise huvitava tooteniši. «Me pole kuulnud, et keegi teine leivast toidule aluseid müüks. Valmistatakse küll pitsapõhju ja salatitele korvikesi, aga leiba pole seni sel otstarbel vist kasutatud,» lausus ta. «Tore, kui saame olla selles suhtes teerajajad.»
Euroleiva eelis väikese tehasena ongi ennekõike paindlikkus ja võimekus katsetada uusi tooteid. Tammsaar loodab, et taldrikute valmistamine ei jää sugugi ühekordseks ettevõtmiseks. Ehk tunnevad edaspidi nende vastu huvi ka ökorestod ja kohvikud, mis on huvitatud jäätmevabast toitlustusest või pakuvad oma teenuseid näiteks looduse rüpes.
Kui taldrikutelt serveerida kuivema koostisega suupisteid, võivad alused vettimata vastu pidada isegi tunni või paar. «Igal juhul on põnev katsetus tehtud ning uus ja huvitav võimalus loodud,» märkis Tammsaar.