Rattaspordi lummuses ⟩ Türilt on sirgunud vägevad sporditalendid

Karolin Surva. Foto: Vallo Vahesaar
Kuido Saarpuu
Copy
  • Sõbrad, aga võistlusolukorras konkurendid
  • Neiud elavad suurvõistluste unistusega
  • Asi sai alguse kohalikust klubist ja võistlustest

Kuigi Järvamaa on väike ja siin elab vähe inimesi, spordirajatised ei kannata tihtilugu kriitikat ja treeneritel, kui neid on, võib olla harjutusrühmade täissaamisega probleeme, kipub elu ikka üllatama.

Siinkohal siis kahe Eesti omavanuste tippu kuuluva naisratturiga. Mõlemad on pärit Türilt ja loodetavasti alles suurtest või väga suurtest saavutustest koosneva teekonna alguses.

Saame tuttavaks. Hannah Kaljur, vanus 18, õpib Audentese spordigümnaasiumis. Karolin Surva, samuti 18aastane, Türi ühisgümnaasiumi abiturient.

Mida te teineteisele tähendate?

Hannah Kaljur (HK): Karolin on igapäevaelus hea kaaslane, võistlustel konkurent. Nagu sportlaste seas ikka.

Karolin Surva

Vanus: 18

Haridustee

Türi põhikool 2012–2021

Türi ühisgümnaasium 2021 –

Huvialad: pallimängud, olgu jalgpall või korvpall, kokkamine, veeta aega sõprade ja lähedastega.

Treener, koduklubi: Andre Aduson,

Tõnu Surva; CFC spordiklubi

Karolin Surva (KS): Arvan, et võin Hannahit nimetada sõbraks, aga võistlusolukorras oleme konkurendid.

Algusaastatel treenisime koos, aga kõik muutub ning suurimate rivaalidena treenime eraldi ja keskendume erinevatele eesmärkidele, kuid vahel harva käime koos pikemal sõidul.

Kuidas tänavune rattahooaeg kulges?

HK: Hooaeg oli justkui Ameerika mäed. Kevad algas võimsalt ja kollektsiooni lisandus üleeestilistelt võistlustelt mitu medalit. Näiteks jõudsid medalikapile nii kriteeriumsõidu hõbe- kui ka eraldistardi Eesti meistrivõistluste pronksmedal.

Kahjuks lasin omast lollusest käest meistrivõistluste kulla, kuid elu õpetab, uuel hooajal oskan konkurente rohkem tunnetada.

Hannah Kaljur

Vanus: 18

Haridustee

Türi põhikool 2012–2021

Audentese spordigümnaasium 2021 –

Huvialad: heegeldamine, reisimine, küpsetamine

Treener, koduklubi: Janek Järva, Smart Sport Team

Olen üha rohkem avastanud maastikusõidu mõnu, seega on hooaeg igati korda läinud. Medalikogu on täienenud ning uue hooaja eesmärgid ja treeningplaan kirja pandud.

KS: Kõik stardid on omamoodi olulised, et näidata oma võimekust, aga hooaja tähtsaimad stardid olid kindlasti Eesti meistrivõistlused, nendest sõltusid ka treeningud.

Võiks öelda, et minu hooaeg läks väga hästi, nagu tulemustest näha on: kolm Eesti meistrivõistluste kulda, üks hõbe ja üks pronks. Kõige kõrgem tunnustus on kindlasti naisjuunioride klassi Eesti parima jalgratturi tiitel.

Kuhu soovite rattaspordis välja jõuda?

HK: Eesmärk on nii Euroopa meistrivõistlused kui ka võistlemine välisvõistlustel Eesti koondise eest, kõik sõltub vormist ja treeningute sisust.

KS: Suurim unistus on esindada Eesti riiki Euroopa ja maailmameistrivõistlustel, samuti kuuluda välistiimi, kus fookus on ainult jalgrattasõidul.

Ka teie vanuseklassis sunnivad konkurendid teid pingutama või on selline nii-öelda vaba kulgemine?

HK: Tase on võrreldav Euroopa naisratturite omaga, kuid tean­, et pakun vanuseklassis kõigile kõva konkurentsi.

KS: Tase võiks alati tugevam olla, praegu on keskmine. Ükski asi ei tule kergelt, muidugi pole tase võrreldav välismaaga, aga siiski annan igal võistlusel endast maksimumi.

Milline ala, milline ratas, milline maastik? Nimetage oma lemmikud.

HK: Maanteeratas igal juhul! Pole vahet, kas grupisõit, eraldistart või kriteerium – peaasi et asfalt on rataste all. Kuigi tuleb tõdeda, et ka maastik on äge.

KS: Eestis sõidetakse pigem maanteel ja siis maastikul, populaarsust kogub ka gravel, kus ratas on nagu maanteel sõitmiseks ehk lenks allapoole pööratud, aga rehvid on peaaegu sama jämedad nagu maastikurattal.

Maanteesõit jaguneb omakorda kaheks: eraldistart, kus on eraldi jalgratas, millel on pulgad ees, et positsioon oleks võimalikult aerodünaamiline. Grupisõitudeks mõeldud ratas on alla keeratud lenksuga ja tavainimesele väga peenikeste rehvidega. Selle rattaga saab sõita ka niisama ja see on minu arvates mugavam, eriti kui on pikad trennid.

Maastikul on kõige populaarsemad maratonid, kus tuleb läbida pikemaid distantse ja need on enamasti jõukohased kõigile. Olümpiakross on üks ohtlikemaid, sest seal on tehnilised hüpped ja takistused, mis nõuavad head ratta valitsemise oskust ega sobi kindlasti kõigile. Lisaks on veel cyclocross, kus sõidetakse nagu maanteerattaga, aga rattal on laiemad rehvid, et muda ja liiva sees oleks parem sõita.

Minu lemmikud on cyclocross ja olümpiakross, sest mind köidab vaheldusrikas rada ja iga võistlus viib eri paika, kus on omamoodi loodus ja rajad. Võibolla meeldivad just need distsipliinid ka seepärast, et sain cyclocrossis oma esimese meistritiitli ja otsin olümpiakrossist adrenaliini, mis seda kõvasti pakub.

Mis toob rattaspordis edu?

HK: Eelkõige on oluline õige treeningplaan, ületreening on terve hooaja rikkumine, vähene trenn ei vii sihile. Seega sõltub sportlase vorm paljuski treeningutest ja õigest toitumisest.

Siiski ei saa alahinnata tehnikat. Ratast valdan küll mina, kuid sekundite ja sajandike mäng võib paljuski sõltuda ratta tehnilistest omadustest.

Jalgrattasport ei ole odav spordiala, alla nelja ratta, mitme rattajooksupaari, mitme paari rattajalatsite, mitme kiivri, visiiri ja kõige muuta mäe tippe ei valluta. Seega on oluline nii ratturi füüsiline kui vaimne vorm, tehnika, aga ka materiaalsed võimalused, et kõike teha. Vähem tähtis pole ka omajagu õnne.

KS: Kõige alus on ikkagi füüsiline vorm. Suur osa on nii vaimsel kui ka füüsilisel vormil, näiteks kui enne võistlusi ei lähe kõik plaanipäraselt, siis võib see kiiresti endast välja viia ja keskendumist mõjutada.

Lisaks on suur jõud mõtlemisel. Kui keerutan peas mõtteid, et ei saa näiteks hüppega hakkama, siis suure tõenäosusega see ka ei õnnestu. Starti tuleb minna alati positiivsete mõtetega.

Eks õnnel ole oma osa, see on siiski tehnikasport ja kõigega võib midagi juhtuda. Hea tehnika on määrav siis, kui on tegemist kahe võrdselt tugeva sportlasega.

Tugevatel on tihti mitmekülge sporditaust. Kuidas on teil?

HK: Olen treeninud aastaid Otto Männa käe all ujumist ning aastakese enne Audentese spordigümnaasiumi õppima minekut Paide võrkpalliklubis võrkpalli mänginud. Kõik eelnev on toetanud minu praegust armastust spordi vastu.

KS: Spordisaalis käisin isaga kaasas juba nelja-viieaastaselt ja et isa tegeles maadlusega, siis käisin maadlustrennis, sealgi läks mul hästi ja sain omajagu auhindu.

Mida aeg edasi, seda rohkem tuli hakata valima maadluse või rattatrenni vahel, valituks osutus jalgratas, mis köitis mind oma huvitavate radadega. Algusaastatel käisin talviti rühmatreeningutes ja ujumas, aga mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud hooajaväliselt panema rõhku jõusaalitreeningutele ja aeroobsele tegevusele.

Milline näeb välja teie päevakava ja kui palju rattasport igapäevaelu mõjutab?

HK: Minu päevakava erineb oluliselt tavalise gümnasisti päevakavast. Treenin kaks korda päevas, treeningu keskmine pikkus on kaks tundi. Kahe treeningu vahele mahuvad igapäevased õpingud Audentese spordigümnaasiumis.

Suveajal treenin pigem väljas, talvel vahelduvad välitreeningud üldfüüsilise treeningu (ujumine, jooksmine, jõusaal) ja pukil sõitmisega. Talvekuud viivad mind ka pikaks ajaks Hispaania päikese alla treenima.

Võistlusperioodidel on keskmiselt kaks-kolm võistlust nädalas.

Eks igapäevaelu ning ka minu ja pere plaanid sõltu eelkõige võistluskalendrist. Et ka minu vend Marten on Eesti meistrivõistluste medaliomanik, küll kergejõustiklasena, siis oleme kõik nädalavahetused võistlusradadel ja suvekalender on pigem hullumeelne kui rahulik ja puhkusele pühendatud.

KS: Abituriendina sõltub päevaplaan päris palju koolist. Ärkan kooli hommikul kell seitse, pesen, võimlen, panen end valmis. Umbes poole kaheksast söön hommikuks enamasti putru lisanditega ja mingi puuvilja. Edasi liigun kooli ja seal söön lõunat umbes kell 11.35. Paar tundi veel ja olenevalt päevast jõuan koju kella 14 ja 15 vahel. Seejärel sätin ennast treeningule.

Kevadel ja suvel kestavad treeningud kaks kuni neli tundi, sügisel tunnikese. Olenevalt hooajast jõuan trennist tagasi kell 16.30 või 19.30, käin pesemas, söön kerge vahepala ja hakkan õppima.

Õhtusöögi ajaks proovin pakilisemad asjad õpitud saada ning kella 20st proovin perega aega veeta või niisama oleskleda, vajadusel kordan olulisimad õppeained üle. Kell 22 hakkan end sättima voodisse ja loen raamatut. Kõigile selline rutiin kindlasti ei sobi, aga minu puhul see toimib.

Millal ja kuidas leidsite tee rattaspordimaailma?

HK: Rattaspordi avastasin ligi kümme aastat tagasi, mil kohalik rattaklubi Smart Sport ratta­matka korraldas.

Nii ma trenni sattusin ja esimesed võistlused sõitsin tavalises väikeses mõõdus naiste­rattaga. Seejärel hakkasin rattasporti harrastama teiste spordialade kõrvalt hobitreeninguna ja ajaga kasvas hobist kirg. Nüüd on rattamaailm mind lõpuni ära võlunud.

Hannah Kaljur.
Hannah Kaljur. Foto: Adam Illingworth

Muidugi on tuge pakkunud minu pere, klubitreener Janek Järva ja ka Eesti naistekoondise treener Andri Lebedev, kelle toel olen saanud osaleda kõikvõimalikel võistlustel ja rattamaailma jäänud.

KS: Tolli terviserajal jalgrattaga sõites sattusin täiesti juhuslikult Türi jalgrattakrossi seeriavõistlusele ja arvatavasti sealt saigi asi alguse.

Tõsisemalt asusin treenima 2016. aastal, kui hakkasin võistlema Estonian Cupi maratonide sarja lastesõitudel.

Kuigi Türil on rattaklubi, samuti tegutseb Smart Sport, siis ei ole rattasport olnud kunagi ülemäära populaarne. Mis teid selle ala juures kõnetab?

HK: Rattasport, olgu ta siis maanteel või maastikul, üksi või grupis, ei ole lihtne ala. See peidab endas oskusi ja saladusi, mida teavad üksnes ratturid, kes iga päev treenivad ja võistlevad. See on omamoodi eluviis, kuhu kord ennast sisse süües enam välja ei pääse.

Rattavõistlusel, olles konkurentidega maanteel mõõtu võtmas, on kirjeldamatu tunne näidata oma enesekindlust ja jõudu.

Rattasport on paljuski meeskonna ala, kuid siiski on igaüks enda eest väljas. Adrenaliin, mille treeningutelt ja võistlustelt saan, ongi see, mis mind rattaspordi juures kinni hoiab. Muidugi ei saa mainimata jätta mõnusat seltskonda ja pikki treeninglaagreid palmi all – ühe kolmandiku aastast saan treenida mägedes ekvaatori lähedal.

KS: Jalgrattasport on mitmekülgne spordiala ja pakub radadega vaheldust.

Jalgrattaspordi juures kõnetab mind ekstreemsus. Jalgrattaga sõites oled justkui omas maailmas, saad lasta ennast argimuredest vabaks ja hullata metsaradadel.

KOMMENTAAR

Andre Aduson

Karolin Surva praegune treener, CFC spordiklubi

Et Karolin treenib suuresti Türil, aga meie asume pealinnas, siis tuleb tema treenimise au anda suuresti isa Tõnule. Sellest on väga kahju, et Türil pole suuremat rattaklubi või treeninggruppi, kellega koos harjutada. Mina tean Karolini alates N14 vanuseklassist ja võin öelda, et ta on kohusetundlik ja sihikindel. See, et noor üksinda treenib, paljudele ei sobi. Peab olema suur tahtejõud, sest olgem ausad, grupis sõites tulevad treeningkilomeetrid ikka kergemalt ja lõbusamalt.

Karolini tugevus lööb välja eriti maastikusõitudel, rasketel ja tehnilistel XCO-radadel. Ta on osav ja muutub veel osavamaks. Tugevus ja julgus tulevadki sellest, et rattur on väikesest peale asjaga tegelenud. Samas teatud inimesed ei julgegi neil rasketel radadel sõita, ükskõik kui kaua nad on trenni teinud.

Sel aastal sõitis Karolin juunioride vanuseklassis, kuid nüüd ootab ees N23 klass, konkurents tugevneb ja tuleb võidusõit naiseliidiga. Me ei ole temaga kevadistest plaanidest rääkinud, kuid usun, et edasiõppimiseks valib ta mõne suurema linna.

See, kuidas noor rattur ülikoolitee kõrvalt sportida saab, oleneb paljuski temast endast ja tahtmisest, kuid mitte ainult. Eks surve olla igas valdkonnas tubli on päris suur ja paljud murduvad. Eriti kui valida rasked erialad, näiteks arstiteadus või matemaatika.

Loodan siiski, et Karolinil on jõudu jätkata. Tulemused on tal olemas, motivatsiooni jagub ja vähemalt praegu kool ja treening teineteist ei sega.

Kui rääkida rattaspordist laiemalt, siis Eestis on katmata kohti päris palju, põhitegevus käib Tallinnas, Tartus ja Viljandis ning mitte ainult inimeste paljususe, vaid ka pikkade traditsioonidega rattaklubide tõttu. Samas pole treenereid lihtne leida ja klubitegevus käib suuresti erasponsorite toel. Kui arvestada asjaolu, et rattasport on päris kallis spordiala ja meie kliima mingis osas aastas rattasõitu eriti ei soosi, siis olukord on nii keeruline nagu on. Euroopas hakkab rattahooaeg pihta veebruaris ehk ajal, mil meil on veel kõige suurem talv. Kui saada seni katmata kohtadesse püsivalt tegutsevad noorteklubid, läheks rattaspordis ka kogu asi helgemaks.

Janek Järva

Hannah Kaljuri esimene treener, Smart Sport Team

Kuni N16 vanusegrupini ehk ajani, mil mina teda neli-viis aastat treenisin, oli Hannah sihikindel, püüdlik ja igati tulemustele orienteeritud. Ta ei osanud kunagi kaotada, eesmärk oli alati võit. Selle nimel tegi ta kõvasti trenni ja nägi vaeva. See oli muljetavaldav!

Tolles vanuseklassis sõitis Hannah nii meistrivõistlustel kui ka tavadistantsidel kogu aeg vähemalt esikolmikusse.

Audentesesse minnes tuli iseseisvumine ja viimasel aastal on tulemused jäänud tagapoole. Võibolla on tema hüppeline areng mõjutanud samuti tulemuste järjepidevat üleval hoidmist. Noorteklassides käivadki asjad tulemuste poolest kord üles ja siis kord alla. Need, kes tulemuste poolest järsult üles tõusevad, võivad mingiks ajaks oma tulemustega ka allapoole kukkuda ja siis uuesti üles tulla.

Teisisõnu, viimase aja mitte kõige parematele tulemustele vaatamata teeb Hannah sihikindlalt trenni edasi ja usun, et varsti on ta tipus tagasi. Eks selle kõige analüüsiks tuleb rääkida Audentese kooli treeneriga ja vaadata treeningplaanid üle. Jalgrattaspordis on nagu ka teistel aladel, kui noor inimene koolide ja elumuutuste kiuste jääb ala juurde püsima, siis võib ta tulevikus tegusid teha.

Hannah õpib spordigümnaasiumi viimases klassis ning Eesti võistlustel sõidab koduklubi all ja koondise koosseisus lähiriikides. Kui kool on läbi, saabub järgmine tõehetk ja tuleks leida nii-öelda elukutselisele ratturile sobiv koduklubi. Eestis meil selliseid klubisid ei ole, tõenäoliselt tuleks see leida Euroopast.

Lihtsamalt saab siis, kui juunioride klassis näidata tiitlivõistlustel väga häid tulemusi. Siis on tõenäoline, et mõnest välisriigist, olgu Belgia või Holland või midagi kolmandat, on ratturil leping taskus. Muidu on Eestist väljapoole murdmisega päris keeruline, sest selles karussellis keerlemiseks on kulud ikka meeletult suured.

Kokkuvõttes on võistlusjanu vaid üks sõnadest, mida võiks Hannahi iseloomustamiseks kasutada. Ta on ka töökas, õpihimuline ja analüüsiv. Teisisõnu on tegemist targa rattasportlasega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles