Lumelgi kihab elu

Foto: Belozorova Elena/Shutterstock

«Brr, külm on!» ei vaimustu üks talvest. «Vähemalt on hea, et pole sääski!» püüab teine külma aastaaja juures midagigi head leida. Tõepoolest – talvine lumeväli on enamasti putukatest-mutukatest täiesti tühi. Ei ole parme, sääski ega teisi tüütuid mutukaid.

Kuid kas see on päriselt nii? Kui talvine õhutemperatuur on langenud miinuskraadidesse, poevad tillukesed lülijalgsed peitu paremaid ilmu ootama. Kuid niipea kui päike üha võimsamalt paistma hakkab ja juba lund sulatada jõuab, ei malda ka esimesed putukad enam oodata ning poevad puude või rohukõrte ümber sulanud käikudest lumepinnale end liigutama.

Talvekülma vastu aitab antifriis

Talv on meie looduses enamikule putukatest ebasoodsate elutingimustega periood. Putuka ees seisab küsimus, kuidas seda aega kõige paremini üle elada. Võimalusi selleks on mitu ja iga putukaliik on valinud arvukatest võimalustest endale kõige sobivaima. Väga paljudel putukaliikidel säilib üle talve muna. Seda pisikest elualget on võimalik peita mulda, kõdukihti või mujale, kuhu talvekülm ei jõua, aga ka koorepragudesse ja puuokstele.

Viimasel juhul on muna koostis selline, et meie aladel valitsevad madalad temperatuurid munas elu ei lõpeta. Sel juhul on putuka elutsükkel seatud nii, et valmikud kooruvad suve teises pooles ja munetud munad jäävad uut kevadet ootama.

Võimalik on elada talv üle ka vastsena. See on eriti oluline liikide puhul, kelle vastse areng kestab kauem kui üks aasta, näiteks ninasarvikpõrnikas. Kiililiste, ühepäevikuliste, suurtiivaliste, veemardikate, surusääsklaste vastsed veedavad talve veekogude põhjas, kuhu külm ei ulatu.

Maismaale jäävad putukavastsed poevad mõnda maa-alusesse urgu või tühimikku või jäävad lihtsalt kõdukihi sisse. Nemad peavad siiski külma vastu veidi ettevalmistusi tegema. Selleks eraldavad nad organismist osa vett ja asendavad selle näiteks glütseriiniga (antifriis) ja viivad nii külmumistäpi allapoole. Paljud karvased liblikaröövikud talvituvadki kõige paremini lumes, näiteks kedriklastel ja karuslastel. Nad on võimelised lumekihi tekkides sellesse üle kolima. Nii väldivad nad ohtlikke baktereid, seeni ja ka röövloomi.

Veel on võimalus elada talv üle nukuna. Nukk on enamasti liikumatu või väheliikuv arengujärk täismoondega putukatel. Nukuks moondub täiskasvanud vastne. Tavaliselt otsib vastne nukkumiseks sobiva koha kõdus või pinnases. Osa putukaliike talvitub valmikuna. Nemad tegutsevad nii kaua kui võimalik ja siis lihtsalt tarduvad, näiteks sipelgad ja mõni sääseliik. Teised peavad end nagu röövikud veidi ette valmistama: oma veetagavarasid vähendama ja «antifriisiga» asendama. Nii talvituvad näiteks paljud mardikaliigid, osa liblikaid (koerliblikas, väike-kärbtiib, leinaliblikas, päevapaabusilm, keldriöölane, paakspuu-vaksik), aga ka emasherilased, ehmestiivalised ja isegi kaks kiililiiki – lääne- ja ida-pronkskõrsik.

Kui emasherilased poevad koorepragudesse, pööningutele ja puuriitadesse peitu, siis kahe viimase rühma esindajad kinnitavad sageli lihtsalt rohukõrre või mingi muu tugevama eseme külge ja tarduvad. Muidugi on nad sel juhul üsna kaitsetud ja putuktoidulised linnud, nagu näiteks rasvatihased, leiavad nad kergesti üles ja söövad ära. Niimoodi talvituvad putukad kattuvad sageli härmatisekihiga. Suuremad mardikad poevad sageli peitu loomaurgudesse. Mägra urgu pugedes peavad nad aga end hästi varjama, sest mägrale on nad meelis­toiduks.