Sulailmad ajasid siili liikvele, kuid iseseisvalt ta praegu ellu ei jääks

Ühe Paide lasteaia juures üles ärganud siili jalad olid väga külmunud ja ta vajas ellujäämiseks kindlalt inimeste abi. Nüüd soojeneb ja kosub ta Eesti metsloomaühingu hoole alla, et kevadel loodusesse tagasi pöörduda. Foto: Virge Võsujalg

Eile õhtul sai Eesti metsloomaühingu juhatuse liige Virge Võsujalg teate, et ühe Paide lasteaia juures patseerib siil. Ta läks kohe kohale, sest talveunest virgunud loom ei tule hetkel väljas valitsevate oludega iseseisvalt toime ning on hukule määratud.

Võsujalg rääkis, et siilid kipuvad talveunest ärkama, kui väljas on suured temperatuurikõikumised. "Külmade talveilmade järel tulnud plusskraadid tekitasid olukorra, kus lumi sulas jõudsalt ning siilid võisid täiesti valel ajal talveunest virguda," märkis ta.

Lume vähemaks sulades leiavad nende pesad hõlpsamalt üles ka koerad, kes siilid lihtsalt lehtede alt välja kraabivad. "Sageli ei pruugi siil isegi üles ärgata, kui koer talle otseselt viga ei tee. Aga lageda taeva alla magama jätta teda ka ei tohi, sest külma kätte või lume alla jäädes, ootab teda samuti kurb saatus," selgitas Võsujalg.

Seega palus loomade pärast muret tundev Võsujalg inimestelt märkamist ja hoolimist. "Kui keegi kuskil näeb praegusel ajal siili liikumas või keras magamas, tuleb teda kindlasti aidata ja endaga kaasa võtta," rõhutas ta.

Kõige mõistlikum on siil Võsujala soovitust mööda panna pappkarpi. Magavat siili ei tohi kohe sooja tuppa viia, vaid teda tuleb vähehaaval soojemaga harjutada ja sel moel üles äratada. Juba ringi sibava siili võib aga kohe soojemasse kohta viia.

Kui siiliga paistab füüsiliselt kõik korras olevat võib talle toiduks anda kassikonservi ja puhast vett. "Kindlasti ei tohi siilile anda piima," rõhutas ta.

Ehkki Eesti metsloomaühing ei saa 24/7 loomadele appi tõtata ega vasta ööpäev läbi ka telefonile, palus Võsujalg siilileidjail võimaluse korral kirjutada Eesti metsloomaühingu Facebooki sõnumitesse. Sealt näevad vabatahtlikud teadet kõige kiiremini ning saavad kohe anda juba täpsemaid käitumisjuhiseid ning nõuandeid, kuidas edasi toimida. "Kui leidja ise veidigi kaasa aitab, saame meie organiseerida edasi juba looma jõudmise mõne meie vabatahtliku juurde ning tema ülalpidamise kevadeni," lausus Võsujalg.

Kõige olulisem on aga Võsujala hinnangul teha esimene samm ehk mitte jätta siili hätta.