Kultuurimälestise kaitsevöönd ei takista veekogude ja Natura alade kaitset

Kui abikaasad on valinud ühisvara, siis võib lahutuse puhul muutuda vara jagamise keeruliseks. Foto: Kristjan Teedema

Riigikohus rõhutas sellenädalases otsuses, et kultuurimälestise kaitsevööndi kehtestamisel on põhiline eesmärk, mille täitmiseks kaitsevöönd kehtestada soovitakse, kuid kaaluda tuleb ka erinevaid muid põhjendatud huve ja arvestada kõiki olulisi asjaolusid. Lõplikku ja detailset kaalumist ei ole vaja looduskaitselistes küsimustes, mille kohta peab teine asutus andma eraldi loa.

Kultuuriministri 2020. aasta käskkirjaga hõlmati Harjumaal asuv Linnamäe paisjärv suures ulatuses Linnamäe hüdroelektrijaama paisu ja teiste läheduses asuvate kultuurimälestiste kaitsevööndiga. MTÜ Jägala Kalateed esitas halduskohtule kaebuse nõudega tühistada kultuuriministri käskkiri. Kaebaja etteheidete kohaselt kehtestati kaitsevöönd selliselt, et paisjärve likvideerimine rikuks paisu kui mälestist ning paisutamine muudeti justkui kohustuslikuks. See on aga kaebaja hinnangul vastuolus veeseadusega, kuna paisutuse lubamiseks on vaja Keskkonnameti veeluba ja loamenetlus on veel pooleli.

Riigikohtu halduskolleegium ei nõustunud kaebajaga ja selgitas, et muinsuskaitselise kaitsevööndi kehtestamine ei sunni Keskkonnaametit veeluba andma ega takista ka paisutuse likvideerimist, kui paisutuseks veeluba ei anta. Paisutamiseks on vaja Keskkonnaameti luba ja mälestise kaitsevööndi kehtestamine ei saa veeluba asendada.

Riigikohus selgitas, et muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks on pädev asutus Keskkonnaamet ning keskkonnaõiguse (praegusel juhul eelkõige Natura alade kaitset puudutavad) normid kaaluvad vastuolu korral üles muinsuskaitselised huvid. Seega tuleb Keskkonnaametil küll veeloa menetluses arvesse võtta muinsuskaitselisi huve, kuid juhul, kui amet jõuab järeldusele, et neist hoolimata ei ole alust veeluba väljastada, on selle järeldusega seotud ka Muinsuskaitseamet. Paisutamise keskkonnamõju tuleb hinnata veeloa menetluses ja seejuures ei vaja Keskkonnaamet veeloa andmisest keeldumiseks Muinsuskaitseameti nõusolekut. Kolleegium lisas, et samuti on Keskkonnaametil endal pädevus arvestada muinsuskaitselisi huve, sest kultuuripärand on osa keskkonnast.

Riigikohus tühistas haldus- ja ringkonnakohtu varasemad kaebaja kasuks tehtud otsused ning tegi uue otsuse, millega jättis MTÜ Jägala Kalateed kaebuse rahuldamata.

Kohtuotsusega saab tutvuda Riigikohtu veebilehel.