Diabeetikust lapse ema: haigusega toimetulek nõuab lõputut kannatlikkust

Kuueaastane Koeru poiss Kregor Kilk on põdenud esimese tüübi diabeeti juba kaks aastat ning käele ja jalale kinnitatud seadmetega harjunud. Foto: Dmitri Kotjuh

Koerus elava kahe lapse ema Aive Volter-Kilgi (36) pere pesamunal, kuueaastasel pojal Kregoril diagnoositi kaks aastat tagasi esimese tüübi diabeet. Haigusega kõrvuti elamine on kogu pere elukorraldust täielikult muutnud. Mõistagi ka palju õpetanud.

Diabeetikust lapse eest hoolitsemine ning tema tervisliku seisundi pidev jälgimine tähendab täiskohaga tööd ja pole vahet, kas tegu on nelja- või 14aastase lapsega, järeldab Aive oma kogemustest. Nüüd on pere diagnoosiga rahu teinud ja õppinud poja haigust ohjama. Peresid, kes diabeediga rinda pistavad, on ühiskonnas järjest rohkem.

Diagnoosi saamine tähendas perele sõna otseses mõttes uue elu algust. Aastal 2021, kui Aive veel Koeru keskkoolis sotsiaalpedagoogina töötas ja neljaaastane Kregor lasteaias käis, märkas ta poja emotsionaalsust ja pidevalt muutuvaid tujusid, kuid suutis seda alles pärast diagnoosi saamist tagantjärele tarkusena diabeediga seostada.