Igor Kotjuh: eesti kirjanduse päev on tähistamist väärt

Kirjanduspreemia üleandmine Igor Kotjuhile Foto: Dmitri Kotjuh

Tänasel eesti kirjanduse päeval palus Järva Teataja Paide kirjanikul ja luuletajal Igor Kotjuhil nimetada oma kümme eesti kirjanduse lemmikteost. Kotjuhil on hea meel, et keel ja kirjandus on tähelepanu all nüüd ka riiklikul tasandil. "Oleme harjunud emakeelepäevaga 14. märtsil, nüüd on käes aeg sõbruneda ka eesti kirjanduse päevaga ja see on tähistamist väärt," ütles ta.

"Eesti kirjandus on läbi aastakümnete suutnud hoida kõrget taset, pakkudes mõtteainet ja tugevat emotsiooni kodupublikule ja ka välismaisele lugejale," sõnas kirjanik.

Igor Kotjuh ise tähistab tänast päeva Jõhvi keskraamatukogus. "Mind kutsuti rääkima mõnevõrra naljakal teemal „Underist Severjaninini, Kotjuhist rääkimata". Näitan slaide ja räägin meie armsatest kirjanikest," mainis ta.

Igor Kotjuh tõi välja valiku teostest, mida tema meelest võiks lugeda eesti kirjanduse päevale mõeldes, ning lisas kommentaarid.

• Oskar Luts „Kevade: pildikesi koolipõlvest” (1912-1913)
  Helge, rohke huumoriga raamat, mis mõjub alati värskelt. Noorte kasvamine, vanemate inimeste manitsused, tegelaste galerii – sellest raamatust leiame nii ennast kui ka enda tuttavaid. Lutsu loodud kangelased elavad siiani.
• Friedebert Tuglas „Felix Ormusson“ (1915)
  Tuglas on tunnustatud stiilimeister ja sellisena mu suur lemmik. Filigraanne tehnika, väga oskuslik töö omadussõnadega. Romaanis on võimalik näha värve, kuulda helisid, tunda lõhnu ja mõista, mis toimub kolme peategelase hinges – seda tänu sisemonoloogidele. Sellist lähenemist tegelastele pole varem eesti kirjanduses kuigi palju olnud. Olen niivõrd võlutud selles nimest, et võtsin oma DJ nimeks Dr Ormusson.
• Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“ I (1926). Pealtnäha lihtne keel ja teksti sisse minek toimub suurema vaevata, ent kui palju sügavaid mõtteid ootavad lugejat ees! Elav, südamlik, võbisev jutustus elust ja armastusest.
• Igor Severjanin „Классические розы“ (1934). Ainus venekeelne raamat selles nimekirjas, sest seda pole veel tõlgitud. Suurem osa Severjanini luuletajakarjäärist möödus Eestis, ta jõudis elada isegi Paides. Visnapuu lähedane sõber ning eesti kirjanduse viljakas tõlkija. Ta on kirjutanud mitukümmend suurepärast luuletust eesti loodusest, millest osa on avaldatud nimetatud raamatus. Need on sama head kui Juhan Liivi parimad palad.
• Andrus Kivirähk “Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust” (2013) Kivirähk on korduvalt öelnud, et ta suurim lemmik eesti kirjanduses on Oskar Luts. Võib öelda, et nimetatud raamatus teeb Kivirähk Lutsu. Lugege, saate naerda ja nutta!
• Andrei Ivanov "Harbini ööliblikad" (2013, tlk Veronika Einberg)
  Ivanovi võib mingis mõttes võrrelda meie aja Tuglasega - pikad elegantsed laused, sotsiaalne tundlikkus, südamega asja juures olemine. Selles teoses kirjutab ta elust iseseisvunud Eestis ja ohtlikest poliitilistest ideedest. See on suure algustähega Kirjandus.
• Jaan Kaplinski „Õhtu toob tagasi kõik” (1985)
  Kaplinski on ammusest ajast olnud mu suur lemmik ja mul on hea meel, et hilisemal ajal said meist head vestluskaaslased. Olen andnud välja tema kolm venekeelset luulekogu. See raamat läheb mulle korda selles peituva polüfoonia pärast. Luulekogust leiame Kaplinski luulet kõrvuti ta tõlgete ja regilauludega erinevatest piirkondadest, ka Paidest. Sellega annab luuletaja mõista, et elame korraga hetkes ja igavikus, oleme seotud enda juurte ja maailmapärandiga.
• Viivi Luik “Seitsmes rahukevad” (1985)
  Luige luulet võin lugeda kogu aeg. See on kevadiselt külluslik, värske ja soe. Sarnaseid omadusi kannab ka luuletaja proosa, isegi kui teemaks Eesti traagilised leheküljed, elu pärast sõda, elu okupatsiooni all. Viivi Luik kirjutab nii, et lugeja leiab sellest enda parema versiooni.
• Doris Kareva “Mandragora” (2002)
  Loomulikult võiksin soovitada Kareva valikkogu “Deka”, kuid ei teinud seda, et lugejal oleks võimalik hinnata sellist omaette nähtust nagu luuleraamat. Luulekogu kompositsioon, vahelduvad meeleolud, seos pealkirjaga, paberi valik, kunstniku töö raamatu sees, pildid ja kirjastiil, kaanekujundus. Ja luuletused ise, mis näitavad eesti keele võimalusi, mis kõnetavad meid isiklikult ja on avatud kõiksusele. Doris Kareva luuleand on meie rahvuslik aare.
• Maryliis Teinfeldt-Grins “Kivi alla kükakille” (2023)
  See raamat on mu üks suuremaid avastusi uuemast kirjandusest. Tegemist on debütandiga, ent tal on juba oma selge käekiri. Ka see teos mõjub just raamatu kui tervikuna, kus lakoonilised, Kadrina murdes kirjutatud luuletused viivad meid lapsepõlvepiltide juurde. Laps, tema ümber mühav loodus ning kohati kostuvad täiskasvanute hääled. Elu läbi tüdruku silmade, tunnetuslikud ja haprad read, mis suudavad liigutada hinge põhjani. Raamatus on avaldatud ka autori loodusfotod ja illustratsioonid, mis loovad tekstile lisadimensiooni. Luulekogu on kui idee, tervik ja eraldi maailm.