Küüditatute lood ⟩ Kui käelt sideme ära võtsin, ehmatas see kõiki, sest käsi oli poole küünarnukini sinine

Järva Teataja
Copy
Märtsiküüditamine FOTO: Arhiiv
Märtsiküüditamine FOTO: Arhiiv Foto: arhiiv

On lähenemas märtsiküüditamise aastapäev.

Käesoleval aastal, mil möödub 75 aastat märtsiküüditamisest, asetavad Memento Järvamaa Ühenduse esindajad mälestuskimbud 25. märtsil 2024 aastal järgmistesse paikadesse: kl 10 Järva-Jaani ausamba park, kl 11 Öötla mõisapark, kl 12 Paide Murtud rukkilille kive juures endise raudteejama taga ja kl 13 Türi Kesklinna kalmistul.

Memento Järvamaa Ühenduse juhatuse esinaine Silva Kärner andis teada, et sel puhul palusid nad Ühenduse liikmetel meenutada hetki, mis on seotud viibimisega väljasaadetute asumis.

*Evi (elukoht Türi vald) meenutab: Meie pere, ema koos kolme tütrega, kelle vanused olid 6, 11 ja 17, küüditati 1949. aastal Järvamaalt Krasnojarski krai Krasnoturanski rajooni Dubinski sovhoosi. Siberisse jõudes olin 11-aastane. Minul jäi pooleli 3. klass, kuid Siberis alustasin 1. klassis. Lõpetasin seal 6 klassi ja siis läksin tööle lüpsjana. Minu hoole all oli 16 lehma. Ühel talvepäeval aga juhtus õnnetus- vigastasin oma labakätt – kuid töö tahtis tegemist… Sidusin käe kuidagi kinni ja toimetasin edasi. Käsi aga paistetas üles ja valutas hirmsasti… Kolmandal päeval tuli lauta sovhoosi esimees koos mingi komisjoniga. Kontrollimise käigus märgati ka minu kinniseotud kätt, küsiti, mis viga ja taheti seda ka näha. Kui käelt sideme ära võtsin, ehmatas see kõiki, sest käsi oli poole küünarnukini sinine. Kähku kästi hobune ette rakendada ja kihutamine rajooni haiglasse, mis asus 16 km kaugusel, algas. Haiglas muutusid arstid väga murelikuks, kuid kohaldati ravi, mis seisnes põhiliselt süstidest kintsu. Need olid väga valusad. Nii olin haiglas vist kaks nädalat, siis öeldi, et asi oli väga tõsine ja pääsesin surmasuust, sest oleks peaaegu veremürgituse saanud. Olin siis 18-aastane.

*Malle (elukoht Türi vald) meenutab, et tema ema küüditati koos kolme lapsega (õde ja vend), 7,6 ja 4-aastane 25.märtsil 1949 Novosibirski oblasti Tšerepanova rajooni Medvedski külla. Küla oli 5 km pikk ja seal oli kolm kolhoosi. Meie pere kolis seal viis korda ühest küla otsast teise. Ühtäkki ühinesid kolhoosid üheks suureks Kalinini nimeliselt kolhoosiks. Viimase eluaseme, mätastest onni ostis ema 300 rubla eest. Elamine oli väga kitsas: akna all oli laud, kus ema ise tehtud „tattnina“ (lambi) valgel õhtuti õppisime. Laua all talvitusid neli kana. Magamiseks oli omatehtud lavats, vend magas vene ahju peal. Ahjus tehti ka süüa.

Ema oli väga tubli lüpsja, aga kodus teda eriti polnud. Laut oli 3 km kaugusel ja lopsti kolm korda päevas Ema teenis välja aunimetuse „parim lüpsja oblastis“ ja sai selle tunnistuse ja auhinna, milleks oli üleskeeratav grammofon. Auhinnale oli vaja sõita järele oblasti keskusesse ning seetõttu oli ta ära kolm päeva. Teise päeva õhtul vend vist sirutas ennast ahju peal ja sellega lõhkus ära ahju truubi. Nii ei saanud me enam kütta, aga väljas oli 30 kraadi külma ja süüa polnud ka enam midagi. Külm võttis kanadel harjad ära… Kui ema koju jõudis, oli ehmatus suur. Aga haigeks me ei jäänud ja elu läks edasi…

*Vello (elukoht Türi vald) meenutab elu Siberis Jenissei-äärses külas. Ta on sündinud Siberis, kuid 3-4-aastase poisikesena on üht-teist siiski meelde jäänud.

Ükskord läks ema Jenisseist kaelkookude ja ämbritega vett tooma. Paterdasin tema järel porimülkaks muutunud tänaval, kui äkki ühest hoovist tormas välja sarviline lehm ja puskis minu kohe poriauku. Ema kuulis mu meeletut kisa, tal lendasid panged minema ja nii tormas ta lehma kooguga tümitama. Õnneks ei olnud mul miskit viga ja pääsemine tuli õnneks.

Minu mälestustes on ka pilt, kui Duarski külla tulid traktoristid ja panid trossid ümber palkmajade, et need ära lohistada, aga need ju lagunesid… Paljud pered evakueeriti mujale, aga meie pere suundus Krasnojarskisse. Meie vara pandi kahe auto kasti, meid vendadega vilja kirstu, aga sealt üle serva nägime, mis toimus. Teid ju õieti polnud, sõit toimus mööda jõge…vesi ulatus üle rataste ja kui esimene auto kinni jäi. Siis teine tiris selle välja. Kartsin väga, aga vanem vend Toomas oli julge – teda see sõit lausa huvitas. Igatahes jõudsime kohale.

Ema asus tööle tsemenditehasesse, isa aga oli katlakütja, kelle töö oli kolmes vahetuses. Nii hakati teenima raha kojusõiduks. Elasime kuuekesi ühes toas: kolm venda, ema, isa ja vanaema.

Daurski küla, mis evakueeriti, jäi Krasnojarski veehoidla alla, kui ehitati hüdroelektrijaama Jenissei jõele.

*Toomas (elukoht Türi vald) meenutas, et pidi Siberis alustama kooliteed, kuna vanus oli juba niikaugel.

Aga meie pere sai vabastusteate. Ema teatas ülemustele, et hakkame sõitma kodumaale. Seepeale oli olemus vastanud, et siin ongi ju teie kodumaa - oleme teid siin hoidnud ja kasvatanud…

Ema oli selle peale kostnud:“ Olen sündinud Tallinnas ja minu kodumaa on Eesti.“

Pärast kaks päeva kestnud rongisõitu oli noorim vend küsinud, et miks me juba koju ei lähe – ta oli sõidust tüdinenud ega mõistnud väikse poisina veel, kus tema pere tegelik kodumaa on…

Kahjuks ei antud isale ja emale luba elamiseks Tallinnas, kust nad olid ära viidud. Nii sattus meie pere Kärusse, kus isa sai tööd metskombinaadis ja pere kahetoalise korteri.

*Elvi meenutab (elukoht Järva vald):

Abiellusin Siberis asumisel olles juba jõululaupäeval 1952. aastal, sain ka abielutunnistuse, kuid ametliku abielunimega isikutunnistuse sain alles siis, kui hakkasin kodumaale tagasi sõitma. Nii on ka tütre sünnitunnistusel (1953) ta emana märgitud veel minu neiupõlvenime – nagu oleks ta vallaslapsena sündinud... Ka Krasnoturanski rajoonikeskus koliti hiljem Jenissei kaldal hüdroelektrijaama veehoidlast lõuna poole. Praegu on meie endine elupaik Krasnojarski veehoidla all.

*Sirje (elukoht Paide linn) meenutab: 25. märtsil viidi Siberisse minu ema kahe tütrega. Isa oli tehtud kulakuks ja maksutõusu tõttu ei suutnud ta makse maksta ning oli pandud nn võlavanglasse. Pärast vabanemist sõitis ta perele järele ja siis sündisin mina 1953. aastal. Elasime Krasnojarski krais Krasnoturanski rajoonis Tubinski sovhoosis.

Mäletan, et käisin lastesõimes kuni viienda eluaastani. Kui mingi üritus toimus, siis istusin alati esimeses reas, lugesin luuletusi või laulsin. Meenub ka see, et vanemad pidasid alati mingeid tähtpäevi. Näiteks suvistepühal mindi kasemetsa, istuti murul ja lauldi, mängiti pilli…Eestlastel oli omad pühad au sees. Ükskord peeti karnevali, kus ma kartsin omaenda isa, sest see oli maskeeritud reklaamitulbaks, millele pildid ja silt „Me ületame Ameerika!“. Selle kostüümi eest sai ta veel esimese koha ja kingituseks maika särgi. Minu isa oli ehitusbrigadir ning tema alluvuses töötasid noored mehed väga erinevatest rahvustest, nende hulgas ka Volga sakslased, kes ikka pilte tegid. Tänu neile on olemas ka meil mõned perepildid Siberi-ajast.

*Anne (elukoht Järva vald) meenutab: Minu ema koos oma vanematega oli küüditatud Siberisse märtsis 1949. Seal kohtus ta minu isaga ja mina sündisin Krasnojarski krais Kranoturanski rajoonis Tubinski sovhoosis 1957. aastal. Selleks ajaks oli minu ema saanud küll vabastuse teate, kuid isal puudusid vajalikud dokumendid, et asuda koduteele. Isa oli vangistatud 1945. aastal kui omakaitse liige ning määratud asumisele Vorkutasse. Pärast enneaegset vabanemist ei lubatud tal naasta Eestisse, vaid ta pidi leidma lähisugulased Venemaa pinnal. Nii jõudis ta oma küüditatud ema ja venna pere juurde Tubinskisse ilma dokumentideta. Oman küll sünnitunnistust, mis on välja antud Siberis, kuid seal ei ole isa kohta muud märget, kui minu isikunime taga ja seegi kuulmise järgi kirjutatud – Asvaldovna (õige olnuks Osvaldovna). Lisaks on ka mu ema nimekuju olnud kirjutatud erinevates dokumentides erinevalt, mistõttu pole mind seni tunnistatud represseerituks.

Lood vormistas kirjaks Silva Kärner.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles