Kohv ja vein – ju siis pidigi nii minema

Foto: Erakogu

Veinimaailm on enamikele inimestele nagu mingi kummastav paralleelmaailm: seal räägitakse veini hingamisest, tipunootidest, järelmaitsest, täidlusest ja sellest, kas järelmaitses on tunda lõunapoolsel tänaval õitsevate hibiskuseõite mekki või domineerivad seal hoopis marjased noodid. Lisaks on veel viinamarjasortide hääldamatud nimed ning istanduste ja aastakäikude keeruline numbri- ja tähejada.

Tavainimene läheb poodi, tõstab korvi «magava poisiga» (vein Dreamer – toim) veinipudeli ning nööbib selle kodus rõõmsalt lahti. Ikkagi vein! Pealegi taskukohase hinnaga. Kaja Kohv ei vaeva kaupluses pead, millise veinimaja pudel koju õhtusöögi kõrvale korvi rändab. Õigupoolest polegi tal vaja poodi riiulimeetreid mõõtma minna, sest Kaja valmistab veine ise. Vähe sellest – tal on oma viinamarjapõld.

Kajaga pole kerge jutule saada. Ning asi pole üldse selles, et Luksemburgi ja Eesti vaheline internetiühendus oleks kehv või et Kaja oleks napi jutuga. Põhjus on lihtne – selles Saaremaa-suuruses riigis on vastupidiselt siinsele suur kevad ning põldudel kibekiired tööpäevad. «Meil on siin lauskevad ja isegi pojengide õidepuhkemine on päevade küsimus, mistõttu on põllul veedetud päevad pikad. Püüan küsimustele vastata nii ruttu kui võimalik,» tuleb vastus veidi enam kui 2000 kilomeetri kauguselt.